Lulu & Minnie

Jah nüüd on sedapsi, et Glenn on Otto-Triin: Glenn on nagu Glenn aga suurt muret teevad talle haavad, nii peamine haav kui ka kanüülihaav. Muretseb nende pärast ja tahab limpsida.  Siin on ta kraega - vahetult pärast kliinikust koju jõudmist - kahjuks muudab krae Glenni halvatuks. Halvatud tähendab, et ta on kindel, et kui see jurakas on ümber pea siis  ei või ennast liigutada. Korraks suutsin ta lamama saada, pärast mida ta tuli istuma ja istus 2 h jutti ise võideldes narkoosiuimaga. seejärel arvasin, et võin vähemalt üritada talle mingi kostüümi teha. Konstrueerisin talle kostüümi, mis koosneb kaelarihmast, minu T-särgist, sokist ja padjapüüri juppidest. Ei taha Glenni nii alandada ja sellest pilti ei pane :)

Osalesime, nagu kevadel plaani võetud kogu Urani KK karikasarjas. Eile oli viimane ja võib-olla tähtsaim võistlus - Urani meistrikad ja ühtlasi 4. karikasarja etapp.  Kohtunikuks Vilve Roosioks. Osalejaid KK-1 klassis 5. Meie saime loosiga osalemisnumbri 2, see tähendas, et kõigepealt oli minek püsilamamisse. Niisiis elementide kaupa: 1. Juurdepääsetavus ja hammaste näitamine - kulges ilma insidentideta ja edukalt. Max punktid. 2. Püsilamamine. Glenn lamas, jäi vahepeal magama peaaegu isegi magama, st pea oli maas. Hindeks saime väga hea, kuna juurde minnes võtsin Glenni liiga ruttu kõrvale asendisse. 3. Kõrvalkõnd . Pärast püsilamamist oli unine ja uimane. See kajastus ka kõrvalkõnnis. kontakti ja energiat oli vähe - pööretel jäi maha. Hindeks saime vast rahuldava. 4. Istuma jäämine. Jäi istuma. Hindeks väga hea? 5. Lamama jäämine ja juurde tulek . Jäi lamama kuigi oleks võinud seda kiiremini teha. Juurde tuli kiiresti. Kõrvale asendisse jäi tiba taha. Hinne

Läksime reede õhtut veetma Tallinnasse, et Orru saaks 2 hüpperada A0 klassis joosta. Kohtunikuks Anne Tammiksalu. Algajaid maksi koeri kokku 9. 1. rada. Selline jooksmist nõudev rada. Mina nagu ikka ei tea, mida koerast oodata. Paaniliselt kardan juba häda nr 1 või veel hullem nr 2 tegemist platsile. Start algas tema raputusega, mul jõudsid juba õudusjudinad üle kere käia :). Orru isegi natuke jooksis - endal naba ta paigast ei jooksnud - mina ka mitte. Ja tagantjärele mõtlengi, et ma ise liigutasin ennast liiga aeglaselt - kartes koera kaotada. Igatahes suutis Orru raja edukalt ilma peatusteta läbida. Uhh, kergendus kohe! Vigu me rajal ei teinud ja kiiruseks tuli 4,28 m/sek , mis andis 3. koha ! 2. rada. Natuke juhtimist nõudev aga mitte midagi rasket. Orru oli enne starti klaasistunud silmadega zombi :( ei keerutanud ainult vahtis mulle otsa. Stardis oli aeglane ja raja alguses vajas tugevalt ergutamist. Iga sajandik, mille ta veetis tunnelis kauem kui peaks tekkitas väikese

Nagu kord ja kohus osalesime ka viimasel tunnelite etapil. Kohtunikuks seekord Liivika Pärg , kes on ka MM-i meeskonnas Eestit esindamas. Kõik tulemused:   SIIN Koerte kiiruste ette olen kirjutanud sõna umbes, sest raja pikkuse mõõtis Liivika sammudega. Aga kui ma tulemustest kiiruseid vaatasin, siis tundusid kõikide osalejate kiirused suhtelised mõistlikud arvestades koeri ja radu. Tegelik kiiruse ühik oleks siis "Liivika samm/sek".   ORR. 1. rada. Mitte midagi kontimurdvat. Orru alustas nuuskimisega, vahepeal sörkis ja siis nuuskis veel. Poole raja peal tuli talle aga edasilükkamatu häda peale. Suures pabinas otsustas ta ennast kergendada tunnelisse - oh õudu ja piinlikust! Kui keegi arvab, et kuidas siis inimene ei saa jalutatud oma koera enne rajale minekut, siis sai jalutatud ja hädatatud ja kõik nii nagu peab. Ka mina ei leia muud põhjendust asjale kui, et koer oli liig närviline :( Igatahes DSQ. 2. rada . Orru oli kohe alguses ebakindel aga siiski sörkis minuga.

Kuidagi on juhtunud, et Viimsi näitusest pole veel sõnagi siia kirjutanud. Nüüd see muutub. Kohtunikuks oli Maija Mäkinen Soomest. Kirjas peale meie veel üks emane avaklassi nisukas.  Jalutasime enne ringi ringi :) Orr oli jube aldis iga asja peale arvamust avaldama. Olin suht kindel, et kohtunikul ta ennast katsuda ei luba. Ringi minnes oli kohtunik väga tore ja suhtles kõige pealt koeraga ka, enne näperdamist - aga see eest näperdamine oli tõeliselt põhjalik. Lõuad kangutati lahti ja vaadati täitsa suhu :)  Katsus põhjalikult - Orr vait kui sukk :). Siis liikuma - Orru tahtis minema minna ja oli kuidagi jooksul kange ja liikumine ei tulnud üldse ilus välja. Siis katus kohtunik veel ja lasi veel liikuda. Hindeks aga üllatuslikult väga hea :( ja oodatud serti me ei saanud. Kirjelduslehel oli nagu kõik kena:  ilus, maskuliine ja võimas pea, head lõuad, hambumus korras,  nurgad ok, tugev keha jne,  hea karv ja  käitumine ok . Ainukesteks puudusteks oli märgitud, et hele

Sellel aastav viimane välivõistlus. Ilm oli küll hea. Tuju ka hea. Kohtunikuks Leedukas  Redas Masiulis. Olin osalemas jällegi mõlema koeraga. Orr osalemas A0 maksides (11 osalejat) ja Glenn A2 maksides (8 osalejat).  Tulemused  SIIN . ORR 1. rada . Rada oli täitsa lihtne. Orr startis kaunis aeglaselt, esimene tunnel läbiti üliaeglaselt. Teisest tunnelist seevastu tuli välja hullu hooga. Kuid siis oli vaja jääda Kessut vaatama. Pärast seda ei olnud enam erilist hoogu. Raja läbisime kokkuvõttes puhtalt, kiiruseks tuli 3,53 m/sek, mis oli üks aeglasemaid rajaläbimisi aga sellegipoolest saime isegi 3. koha! Pilt:  http://www.flickr.com/photos/dagris/6135590117/ 2.rada . Oli pikk ja keeruline. Palju keeramisi. Algus oli enam-vähem aga siis jäid kaks jalutavat inimest Orrule silma ja tähelepanu hajus. Tähelepanu hajus veel paar korda aga vaid ühest kohast saime tõrke kirja. 3 korda oli peaaegu disklaff tulnud. Lõpuks tuli vaid - 5  ja väga aeglane jooks, mis napilt ideaalaega mahtus.

Käisime Orriga keskendumise kogemust jälle saamas. Viljandis toimus agility eksam, mille raames joosti ka 3x hüpperada A0 klassile. Kohtunikuks Svetlana Zolotnikova . Kohal oli 11 A0 klassi maksit. 1. rada. Ilus absoluutne jooksurada - võistlus käis kiiruse peale. Orru aga tahtis hoopis nuuskida, nagu muuseas lonkis minule ka järele. Minu käes olev grillliha oli viimane ihalusobjekt, kõik rohulibled olid paremad. Loomulikult väljaspool platsi läks liha hästi peale. Siis hajus ta tähelepanu aga sootuks ja ta unustas üldse hüpata - lihtsalt vaatles midagi/kedagi andunult. Selle eest saime 2 tõrget. Isegi tunnelist välja tulles vahib ta ringi. Kokku tuli -10 ja imede ime jõudsime isegi ideaalaegagi, kuigi napilt. Kiiruseks 2,75 m/s . See andis meile 5. koha . Uskumatult tujurikkuv on selline käitumine. Pilt: Inessa Zaitseva 2. rada. Natuke juhtimist oli vajalik. Muidu hea ja motiveeriv rada. Seekord teadsin, et mul pole mõtet mingit maiust kaasa taridagi. Läksin temaga hoopis

Kooli alguse puhul oli Tartus Tarkusepäev, mille raames toimusid ka mitteametlikud ja mittetraditsioonilised agility võistlused. Osalesin mõlema koeraga kõikidel võistlustel. Ilm oli ilus ja võistluskeskond oli ärev: vali muusika ja palju õhupallide katki minemisi + suur hulk inimesi ja lapsi + natuke väiksem hulk koeri. 1. mäng kujutas endast ringrajal jooksmist. Jooksma pidi 45 sekundit ja kes kõike rohkem takistusi läbis selle ajaga oligi võitnud. Disklaffi sai siis kui pulk maha kukkus, tõrked tuli parandada (25 osalejat). Glenn naerutas oma kosmiliste hüpetega rahvast ja ühe tõrkega saime läbitud 22 takistust ( 17-19. koht ).  Orri kiirus oli üles ja alla, kord ei jõudnud ma talle järgi ja siis olin temast jälle tükk maad ees ja ootasin teda järgi - see oli siis kui ta rahvast vaatlema jäi. Sellise kõikuva tempoga läbisime 25 takistust ( 10 -11. koht ). 2. mäng oli üsna tavaline rada KUID - iga kord (4x) kui koer tunnelisse sisenes, pidi koerajuht asetama tennisepalli tunn