Lulu & Minnie

Juba pikemat aega on ninas sügise karge lõhn ja päike paistab aina kaugemalt ja külmemalt. Ongi august lõppemas ja suvi taandumas (kuigi see suvi on jäänud kaunis lühikeseks).   See suvi möödus meil küll lausa lennates, alles see oli kui me Biankaga sünnitusmajast välja tulime ja puud olid vahepeal lehte läinud, nüüd hakkavad lehed juba kolletuma.  Tegelikult on varasügis minu lemmikaastaaeg (septembri esimene pool), siis ei ole enam palavust karta aga veel ei ole porine ja pime. Laps ikka kasvab ja Orru hoolitseb järjest enam Binkakese eest!  Grace külas - tudiaeg Glenniga:

Ikka võistlemas ja ikka mõlemaga. Mõtlesime, et saab kiirelt käidud, kuna Orr ju A2-s ja Glenn kohe järgi A3-s. Aga võta näpust, jõudsime võistluspaika kell 12:45 ja kodu poole saime sõitma hakata alles 20:30. Pärast seda sai tehtud otsus, et kui võistluspaika on rohkem kui 100 km siis osaleme vaid ühes võistlusklassis korraga. Kohtunikuks Kees Stoel Hollandist, kelle rajad meeldisid mulle päris hästi! ORR 1. rada . Orri oli tiba hajutatud. Raja esimeses osas, mitte väga ilmselgelt aga siiski, lükkasin Orru tõkke taha, esimese hooga sain küll selle parandatud aga siiski Orru võttis selle tõkke valelt poolt - DSQ. Koeral pole ilmselgelt õpetatud, et kui korra oled hüpanud siis tasub tulla ümber tõkke mitte kohe tagasi hüpata :) Muidu kiirus talutav, slaalom kena. Poom ja A olid jamps. Millegipärast peale sirget tunnelit (pärast poomi) võttis hoo maha ja nuuskis (või otsis hoopis toidukaussi?). Pärast seda ei võtnudki hoogu enam üles.  2. rada. Kuna seisin kiigu kõrval siis see o

See on viimane postitus möödunud nädalavahetusest, ausõna :) Kui Orr oli võistlenud ja autasustatud, siis panime asjad kokku ja põrutasime kodu poole. Väike väsimus oli ka juba sees. Kuna ilm oli ka liig palavaks läinud siis oli kindel plaan kuskil solberdama minna. Vette jõudisme alle Võrtsjärve ääres. Oli mõnus, Glenn puhanud poiss nagu ta oli võttis veest viimast: Orruke oli aga üsna läbi ja enamuse ajast hoidus roostiku lähedale varju. Enne lahkumist kõik lapsed pildile:

Pajatused nädalavahetusest Jõulumäel jätkuvad.  Ööbisime kämpingus, kartsime küll, et kindlasti ärkame vara ja magada hästi ei saa aga magasime kui kotid ja mina ärkasin alles kell 8, ja seda ka vaid seepärast, et kellegi koerad hakkasid võiduhaukumist harjutama. Raido ja Bianka magasid veel pool tunnikest. See oli Biankale esimene öö kodust eemal magada - magas nagu ikka - hästi! Glennu norskas kogu öö, vaid Orru oli üsna ärev ja ei puhanud nii nagu kodus. Pühapäeval jätkusid agilityvõistlused. Võistlema asus seekord vaid Orr , Glennul oli totaalne puhkepäev.  Mulle väga sobivalt alustati võistlustega juba varakult. A2 alustas 11.30. kohtunik ikka sama: Johanna Nyberg . Kavas 3 rada. 1. rada. Kartsin raskeid ja keerutavaid radu aga kõik rajad olid toredad ja A2 tasemele vastavad. A tõkke sooritamine oli kaheldava väärtusega, see-eest kiik oli väga ilus. Kiirus oli selline nii ja naa, rõõmustav oli muidugi see, et nina ei läinud kordagi maha!!! Juhuuu! Serpetiini kohapeal aga ei

Pärast agilitymeistrite välja selgitamist läksime otsima mõnusat kohta, kus poisid saaks jalutada ja  merd nautida. Sellise koha me ka leidsime.  Glenn oli kohe poolest kerest vees ja mõnules: Glennile pole vist keegi öelnud, et raputamisest pole suurt tolku kui ise veel vees oled :) Orru tahtis aga nuuskida, tema suplusest nii vaimustunud polnud... ...talle piisas jalgupidi vees solberdamisest (nagu ka Glennile tema eas):  Pärast olid ilusad värsked poisid: Enne äraminekut tahtsin veel tagasiteel oleva sopikese äärest jalutada - mis osutus aasta halvimaks mõtteks. See sopike sisaldas seisvat vett - niikui poisid vette sumasid, mattis hinge vänge hais.  Ja nagu veel sellest küllalt polnud sumasid nad veest läbi heinte ja hankisid endale külge mustmiljon väikest takjapallikest. Ja lisaks olin ma enne jalutuskäiku andnud jalatsid Raido kätte, kes jalutas vankriga eemal teel (noh, et oleks mõnus jalgadega vees sulistada), kuna ma aga sinna haisvasse vette ei

Veetsime nädalavahetuse Pärnumaal, sellest ka paar järgnevat blogipostitust (või isegi rohkem). Nädalavahetus algas muidugi sellest, et laadisime auto maast laeni ja otsast otsani asju täis ja kimasime Pärnu poole.  Esimesena astus võistlustulle Glenn Eesti agility aasta tähtsaimal võistlustel - Eesti Meistrivõistlustel. Kohtunikuks Johanna Nyberg Soomest ja maksisid võistlemas 20. Ilm oli ideaalne, pilves aga ei sadanud.  1. Rada. Hüpperada. Oodatust palju kergem. Glenn oli nagu tahtmist täis - haukus mu peale rajal aga samas jäi mitme tõkke taha pikalt hüpet ette valmistama. Minu ebakompetentse juhtimise tõttu tuli ühest tõkkest mööda aga see viga sai parandatud ja saime vaid tõrke. Eelviimane takistus oli okser, mida on teada, et Glenn puhtalt ei suuda hüpata. Kuid raja lõpuks oli Glenn vist nii väsinud, et ta kohe üldse ei jõudnud hüpata ja lendas okserisse sisse nii, et purustas ühe tõkke tiiva (või vähemalt nii ma kuulsin). Seega tulemus -10 rajalt ja veel lisaks 15,36 seku