Lulu & Minnie

Luigel kahepäevased võistlused. Meie osalemas vaid Orruga, vaid laupäeval. Kohtunik Antonin Grygar (CZ), meile tuttav juba Poolast, kus saime tema mahlakaid radu tunda :). Kõik tulemused SIIN . 1. rada. Oli täitsa huvitav, mitte midagi väga pead pööritavat aga samas kogu aeg oli pinge sees ning samal ajal oli see väga kiire rada. Ehk siis tore rada. Orrukese võtsin juba täitsa varakult välja ja tegelesin temaga enne starti, ta krõllas küll teisi koeri silmanurgast ja platsile minnes lukustus korralikult. Üritasin teda ikka ergutada. Tõrget parandades arvas ta üldse, et siinkohal maailm lõppeki. Aga õnneks siiski mitte.... :) Slaalom oli ka mega aeglane. Mina olin pärast rada pettunud - just Orru meeleolu pärast. Viimane takistus oli tõrge, mille Orru minu viimase hetke tagantlõikamise pärast maha ajas. Kokku -10 ja lisaks veel 3,39 sek ajaviga. Kiirus 3,33 m/sek ja 10. koht. Pilt: Jelena Saga 2. rada . Rajaehitus sarnane esimesega. Pärast esimest rada tassisin Orru puuriga

Koertel on suvepuhkus, see tähendab, et trenne tegema üldse ei pea, saab ainult mängda ja siis õuel peesitada!  Või siis eeeskujulikult naabrinaiselt oma päevast juustunormi oodata:

Võtsime esimest korda tee agility võistlustele Lätti. Ventspilsis sel aastal alustanud agilityklubi korraldas oma päris esimest võistlust. Hoolimata väikesest etteteatamise ajast (võistlus kuulutati üleüldse välja vaid vähem kui 2 kuud enne selle toimumist) oli võistlus täitsa rahvusvaheline. Võistlejaid oli tulnud nii Leedust kui Venemaalt ja meie esindasime siis Eestit. Peab küll ütlema, et kõige rohkearvulisem võistlusklass oli A0 (kuna kõik selle klubi koerad olid just kas A0-is või A1-s) ja A1 ning A3 klassid olid hõredad (A2 puudus üldse). Kogu võistlustoimkond nägi agilityvõistlust kui sellist esimest korda. Aga nad said korraldamisega väga hästi hakkama. Lisaks pakuti päeva lõpus osalejatele suppi ja kringlit. Loomulikult aitas neid väga palju kohtunik Peteris Akimovs . Peab ütlema, et nende klubil on väga ilus ja hiiglaslik muruväljak, ning sisehall on suur ja korralike tualetidega. Kohalik kohvik oli oma telgikesega sooje sööke, kohvi jm pakkumas ja ringi juurde olid pandud

Toimus Eesti tähtsaim agilityvõistlus. Seekord Viljandis ja kohtunik oli Bernd Hüppe Austriast. Hommikul, värsked ja valmis tegudeks! Mulle tema rajad väga meeldisid. Oli täpselt see mis üks agility olema peab. Keerukus ja kiirus ilusti balansis.  Meistrivõistlustest võttis osa 23 maksikoera, mina vaid Orriga . Minu tagasihoidlikuks eesmärgiks sai püstitatud 10-s koht. 1. rada. Hüpperada. Täitsa lihtne ja lõbus. Teoorias muidugi! Orrul suur jooksmistuju polnud. Jubedalt tahtis enne starti nuuskida. Seega kiirus tuli uinamuina, enne lõppu sai natuke hoogu isegi üles. Kolm viimast takistust sai võetud täpselt MITTE nii nagu õpitud. Ja tänu sellele kukkus ka Orrul eelviimane tõke. Tulemus 8. koht: -5 ja 0,57 sek ajaviga. Kiiruseks 3,94 m/sek . Fotod: Elisabeth Heinrich 2. rada. Agilityrada. eesmärgiks mitte DSQ saada :). Orruke oli eriti aeglane ja kaared olid oi kui suured. Teine tõkkepulk kukkus. Ega ta eriti nagu ei elustunudki kogu raja jooksul. Tulemuseks 11. koht