Lulu & Minnie

Mega lumi sadas öösel maha ja Glenn oli loomulikult täitsa pöördes. Kõigepealt oli liikumine vaevaline, sest nagu alati, oli ka seekord Glenn täitsa kindel, et seal lume all on midagi. Ja siis nuuskiski ta ringi: Ja kui midagi leidiski siis loomulikult Glenn heitis põhjalikumaks nuusimiseks pikali :) Ja pime on ta ka endiselt :). Otto juba ammu jälgib glenni - Glennil aga pea laiali otsas ja pole veel Ottot märganud: Veel meeldib talle väga mööda lund näoga lasta, eriti hea kui lume all on jää - juhtumisi leiduski selline koht olema: Lumeglenn: Pärast hullamist olid sellised lumepallid käppade küljes:

Käisme siis esimest korda jälle dendrokas jalutamas. Harjumatult 4 päeva (tundus nagu nädal aega) polnud mitte kuskil peale oma hoovi käinud. Idee saime sellest, et juba eile tahtis Glenn autosse minna. Glenn oli super rõõmus, kohtusime ka koeraga - Glenn oli veelgi rõõmsam ja üritas juba mängima hakata. Mängida me tal veel ei lasknud - haav on liiga värske. Tegelikult ta suutiski mööda jääd roomates natuke koorikut maha kratsida ja paar tilka verd tuli ka. Nüüd ongi nii, et enamuse ajast on ta juba nagu enne. Ainult siis kui kõrv valu teeb on ta kurb ja niuksatab. Aga me paraneme jõudsalt.

Puhastasin Glenni kõrvu, mitte haava vaid lihtsalt tavaline kõrvapuhastus (natuke mustaks olid läinud, ei tea kas stressist?). Glenn pole kunagi eriline kõrvapuhastamise fänn olnud. Sain siis ühe kõrva puhastatud ja uue vatitupsu võtmise ajal pistis Glenn pea laua alla, eks ma siis võtsin jalast kinni ja tõmbasin ta õrnalt laua alt ära. Kui siis teise kõrva sain ka puhastatud ronis Glenn uuesti laua alla aga seekord tõmbas jalad ka..kuigi need ei mahtunud, kuna tegemist oli väikese arvutilaua alusega :). Nägi välja ta siis selline: Vähem kui minuti pärast ei jõudnud ta enam seal kitsutada , tuli välja: sirutas ja viskas normaalselt pikali:

Upun mõtetesse, mis algavad sõnadega "Oleks...". Oleks ma Glenni varem kaklusest ära saanud võtta... Oleks ma ise lihtsalt koerte vahele hüpanud, mina oleks ju hammustust palju paremini üle saanud... Oleks ma saanud Glenni kinni võtta kui ta tõkke pealt maha jooksis... Oleks keegi teine koer olnud kõige esimene, kes Glennile vastu sattus... Oleks me tõkkeületamisjärjekorras tagapool olnud... Oleks ma üldse trenni minemata jätnud... Süümepiinad ei anna asu - mina ju vastutan Glenni eest, järelikult olen ka vastutav talle tekitatud traumade eest... Miks Glenn? - ta on kõige kõigem ju - rõõmus, õnnelik, õrn. Tunnen vastutust, sest Glenn ei olnud seda kuidagi ära teeninud - läks ta ju ainult uudistama, kes see uus poiss trennis on...ja hakkavad uuesti oleksid peale... oleks ma kuidagi seda ette näinud, oleks ma teadnud, et teine koer võib kuidagi agressiivseks muutuda....oleks oleks oleks... Kahetsen, et olen võtnud Glennilt rõõmsa tuju, kuigi iga päevaga suudab Glenn järjest ro

Trenn & tragöödia Trenn läks meil tegelikult imehästi, Glenn oli kohe eriti tubli, hüppas tõkkeid ja läbis tunnelit ning poomi 5+. Aga siis kui tuli A tõket ületada, hakkas Glenn pelgama ning jooksis tõkkest tagasi ja eemale. Esimene, kelle juurde ta jõudis oli üks uus tegelane, malamuut Ranger, kuna Glenn polnud saanud teda nuusutada siis oli vaja kähku saba alla nuusutada ja ehk ka isegi proovida selga ronida. 9 kuune malamuut ei olnud sellega päri ja ilma hoiatuseta ründas Glenni - Glenn hakkas vastu kaklema. Kui ma sain Glenni kaklusest eemale haarata, nägin, et Glenn veritseb - tükk kõrvast oli puudu! Pärast seda jooksime ruttu kliinikusse - õnneks oli kliinik paarisaja meetri kaugusel ja sinna jõudsime loetud minutitega. Haavast tuli rohkelt verd - kliinikusse jõudes olid mu mõlemad käed üleni verised. Kliinikus arst puhastas haava ja üritas verejooksu peatada - niipea kui see oli õnnestunud raputas Glenn pead ja lõi sellega veresoone jälle lahti. Lõpuks pääsesime ikkagi ko

Saime jälle ühel pühapäevasel päeval kokku, et mängida! Alles nüüd jõudis mulle kohale, et Glenn ei ole enam kutsikas - nimelt oli mitmeid pingelisi olukordi teiste suuremate!! isastega. Ja ka esmakordselt nägin, et Glenn oli kade jagamaks mängukaaslast, tegelikult pole varem sellist asja olnud. Ja nii kirjutangi ma selle suures osas ka väsimusele, sest Glenn polnud suutnud tegelikult ennast ikka veel eelmisest näitusepäevast korralikult välja puhata. Aga muidugi mängida sai ka! Täielik sasipundar Minu oma!!!! :) Kui muud teha polnud hakkas ta minuga sikutamis mängu mängima...omaarust! Ja lõpuks tuli vallutada ka üks isane SLK...ja Glenn panigi "sakslase" pikali - omaniku endagi imestuseks ( võib-olla mängis ka rolli see, et SLK oli 8 kuune - Glenni meelest muidugi mitte :) Ja SIIT võib leida teisigi pilte!

Käisime Sillamäel, oli ilus ilm, Sillamäele sõitsime Tallinnast - seega oli Glenn juba üsna väsinud. Kohtusime ühe poole aastase nisuterjeriga, kes oli näitust ja meid vaatama tulnud. Kohtunik oli üsna karm aga õiglane :D Kõiki koeri mõõtis mõõdulindiga üle! Ka meid. Glenn meeldis talle väga. Sellele kohtunikule oli omane, et ta rääkis pärast koera kirjeldamist igale koera omanikule veel isiklikult üle, mis ta sest koerast arvab. Ja tegelikult ei olnud kirjelduslehel kõike, mis ta suuliselt ütles. Samas kirjelduslehel oli muuhulgas ka kirjas, et Glenn on väga pidulik koer - pole varem sellist kirjeldust kohanud :). Igaljuhul tulemus oli super - TPJ, TP ja JUN SERT , mis oli meile kolmas ja seega võime uhkusega tetada, et Glenn on nüüd Est & Lv JCH ! Hurraa! Korra käis isegi peast läbi BIS-i ringi jääda, kuna me polegi juunioridena BIS-ile kunagi jäänud aga mõtlesime, et Glenn on niigi väsinud ja ei hakka jääma. Seega sõitsime tagasi Tartu - teepeale jäi Peipsi rand, kus natuk

Täitsa tavaline meie igapäevane jalutuskäik. Kuna näitus oli tulemas siis tegime natuke ikka näitusetrenni ka... ...ja pärast trenni saab mürada ja mängida!

Glenn leitutas uue istumisasendi aknast välja vaatamiseks - mitte eriti mugav vist - aga peaasi, et ei peaks seisma :D Lihtsalt nunnu!

Isadepäeval käisime vapramäel mängimas, mängukaaslasteks olid Lenna, Jossu ja Kessu. Glenn väsis Kessut tagaajades täielikul ära. Peale mängimist läksime veel isa juurde ja alles õhtul sai Glenn korralikuklt magama - ja siis põõnas kuni hommikuni ühe jutiga! Mõned pildid ikka siia ka ( Teisi pilte saab näha SIIT !) : Kahe jala peal kõndimine on täitsa selge Üks on asjalik - kaks vaatavad juhmi näoga pealt :) Enam kiiremini ei lähe - see juba näost näha :) Glenn oli ainuke ullike, kes otsustas ka pooljäätunud lombis sees käia Glenn on ikka tõeline murdja :) Tegelikult on lennal nii vastupandamatu lakk, mille otsas tuleb lihtsalt rippuda! Ralli käib Hetk puhkamiseks

Balti Võitja näitusel osalemiseks pidime sõitma Riiga. Nisuterjereid oli osalemas kogunisti 9. 2 neist juuniorid ja sellest siis üks meie. Teiseks juunioriks oli sama nisukas, kes oli meie võistluskaaslaseks ka Tartu rahvusvahelisel näitusel nädal tagasi. Tulemused oli ka samad - meile hinne VH ja teine koht. Kuigi oli suur näitus ja vaadata oleks olnud oi-kui-palju siis üsna pea peale meie esinemist põrutasime tartu poole tagasi - oli vaja ju veel sõbranna sünnipäevale ja Glennil lennaga mängima jõuda :)

Tartu näitus oli mõnna! Põhiline asi, mis selle näituse mõnnaks tegi oli see, et see toimus Tartus :). Hommikul käisime sõber Lennale kaasa elamas siis läksime Glenni järgi, kes oli sügavas unes ja alles näitusehallis ärkas korralikult üles (ta meil ju teada unimüts, kes enne 12 ei taha ennast eriti liigutada :)). Tuli maha ka esimene lumi, mis on vastu pidanud juba 3 päeva! Glennile oli kaasa elamas ka väike Indiana (4 kuune nisutrejeri tüdruk), samuti ka minu vanemad, õde ja õelaps, kõigile neile oli koertenäitusel käimine esmakordne (kui ringist ära tulime siis isa imestas, et kas ongi kõik vää :D, ootas vist vägevat showd). Indiana üritab Glenni mängima saada :) Tegelikult meeldis Glennile veelgi rohkem üks njuufatüdruk. Glennil on vist suurusehullustus - mida suurem koer, kellega mängida seda parem! Ringis olime me üsna tublid. Ringid ise olid suured ja mõnnad. Tulemuseks 2 koht ja hindeks VH. Ka esimeseks tulnud nisukas sai hindeks VH. Teisel päeval oli mõnus käia mööda näitust j