Lulu & Minnie

GLENN sel aastal sai 5 aastaseks. Agility           Sel aastal on Glenniga põhirõhk läinud motivatsiooni ja hüppetehnika peale. Hüppetehnikaga on nii, et kui vahel juba tundub, et ta nagu hakkaks hüppama normaalsemalt siis tuleb talle ikka kiiks meelde ja hakkavad hullused peale. Kuigi oleme vist nii kaugele saanud, et midi ja mini kõrguste peale ei hüpatagai enam meetri kõrgusele. Motivatsiooni hoidimseks ja hüppetehnika parandamiseks käib Glenn nüüd algajate trennis koos Orriga. Arvan, et see on hästi mõjunud.           Osalesime 21 võistlusel, milledest 7 olid mitteametlikud. See teeb kokku 45 rada, millest 33 olid ametlikud. Sel aastal võib ära märkida, et 7 rada jooksime puhtalt, täpselt sama palju radu tulid tulemusega 0,99-5 aga ka disklaffi saime seitsmel korral. Kõige suurem muutus sel aastal oli kiiruse poole peal. Nimelt kiirused olid üle pooltel jooksudel üle 3 m/s. Keskmine kiirus tuli 3,1 m/s ja maksimum kiirus oli sel aastal isegi üle 4 m/s. Muidugi arenguruumi

Enne jõule käisime poistega kuulekuse trennis. Glennil oli väga hea tuju. Glenniga on nii tore kuulekust teha, ta tuju on kogu aeg hea ja motiveerida teda endaga töötama on lihtne - ükskõik kas näitad nutsu või nämmat. Orru aga tahab ringi nuuskida ja vahtida ja tema vabatahtlikult küll Maarika juures kuulekusega ei tegeleks - oma tagaaias võib küll. Üks pildinäide Glenni "kohast".  Ootab "siia" käsklust: Ja käsk anti! Pärast trennitamist läksime metsa, sealt mõlemist seisukad. Glenn Orr Pärast jõule tegelesime koduse agilityga. Glennu ootab kuni ma rajanatukest sätin: Ja siis hüppama, harjutasime ringi käsklust: Orru on ka stardivalmis: Huvitav, et kodus kipuvad meil Orruga pulgad maha kukkuma aga trennis mitte: Nüüd ilmast. Saime ka tormi tunda, mis tipnes sellega, et jõulude möödudes meil enam kasvuhoonet ei olnud: See muidugi on hea, sest meil oligi plaanis kasvuhoone ära lammutada :) Orru tuules:

Enne jõule said poisid tutvuda väikese bostoni terjeri plika Gracega, kes on mu õe uus pereliige.  Tema kohta saab lugeda Grace enda lehelt: SIIN! Orru oli natuke huvitatud. Aga kui selgus, et nii pisikesega veel mängida ei saagi siis oli üsna tüütu, sest Grace oli hakkamist täis ja tahtis kangesti uudistada, mis on habame ja karvade sees. Tal oli igatahes põnev. Orru oli mingi hek isegi hädas, et ei osanud midagi selle väikse aktivistiga peale hakata. Kohtumine Glenniga oli tormilisem, see tähendas, et Glenn oli tormiline. Glenni valdas sügav vaimustus ja ta oli lausa pöörane, mis muidugi vaigistas mõnevõrra Grace mängutuju :)  Videost on Glenni hullutamine näha ka. Video siin: Paar päeva pärast esmast tutvumist viisime Glenni paariks päevaks mu õe juurde ja seega ka Gracie juurde.  Nüüd oli Glenn juba märksa Glennilikum. Vana rahu ise. Väike Grace avastas aga toreda mänguasja - Glenni saba, mida ta üritas Glennilt otsast ära murda ja tirida. Glenn on n

Vaevalt olin saanud oma kohvri lahti pakkida (ja järgmisel päeval ootas kohvri uuesti kokku pakkimine) kui oli kangesti vaja agilityt teha. Jalad kohe sügelesid. Mõelda vaid: 1 terve kuu ilma igasuguse agilityta. Õnneks sai isegi mitteametlike võistluste vahel valida. Nii Tartus kui ka Pärnus toimusid võistlused. Otsustasin minna Pärnusse, sest nagunii oleks Pärnut vaja olnud külastada - Orr vajas pügamist ja tahtsin radu joosta, mitte ainult tunneleid. Mul on kuidagi tunneliküllastus sellest suvest. Jooksin ju mõlema koeraga kõik tunneli karikasarja etapid läbi. Lisaks pole kumbki mu koertest eriti tunnelifänn.  See selleks, teisel hommikul Eestis olles pakkisin asjad ja koerad autosse ja põrutasin Pärnusse. Võisluseks oli Pärnu agility karikasarja II etapp, tegu on mitteametliku karikasarjaga. Kohtunikuks oli Marje Piiroja. Kui tulemused avalikustatakse siis lisan ka need siia. Esimesena oli võistlustules Orr A0 klassis (kokku 6 võistlejat, kõik suurused koos) ja kavas 2 hüpper

27. päev. 12.12.2011, esmaspäev.   Hommikul oli väga raske tõusta kuna olin peaaegu pool ööd üleval, sest nii kohutavalt palav oli. Kõik aknad uksed olid lahti aga ei mingit tuult. Ja no ei saanud magada. Hommikul läks jahedamaks ja siis tuli ka uni. Ärgates kohtusin ka noortega, nad jäid ju eile Fremantle´sse sõpradega jooma. Tim oli ikka asja tõsiselt võtnud ja ennast korralikult kinni tõmmanud ja selle käigus tundus talle laheda mõttena lasta omale uus soeng teha. Hari. Mõeldud tehtud, sõber ajas külgedelt ilusti nulli ja valmis oligi. Minul muidugi nalja kui palju. Temal aga hommikul hirmus paha ja piinlik. Nüüd käib kõikjal mütsiga J . Pärast hommikust meelelahutust ülikooli. Mässasime niisama pool päeva ja peale lõunat läksime laborisse eile võetud veeproove tegema. Sellega läks ikka mitu tundi. Peale seda oli kell niisugune, et kojumineku aeg käes. Oli küll plaan ujuma minna aga ilm on tõsiselt pilves. Õhtul hakkas padukat sadama. Jälle korralikult. Ja väga korralik äikseto

20. päev. 05.12.2011, esmaspäev.  Äike ja prussakad Täna hommikul oli ülikooli minek kuidagi eriti raske. Ja väljas oli põrgukuumus. Ülikooli jõudes oli tahtmine vanni hüpata. Aga head uudised – homme lähme jõele! Koju minnes oli väljas ikka superkuum. Päike kõrvetab kui laseriga. Igakord pärast sellist päike käes olemist on mul õhtul lööve nahal ja käed ja jalad sügelevad. Ahjaa avastasin, et minu superkaitsev päiksekreem kannab aegumiskuupäeva 07/2010. Ups. Koju jõudes otse külma duši alla. Siis sõin hiiglasliku kausitäie pasta tuunikala salatit ja jõin piima peale. Õhtul tuli hull paduvihm ja sel ajal ronisid hiiglaslikud prussakad mööda aknaid ringi otsides majja sissepääsu – väga õõvastav. Õnneks kestsid välk, müristamine ja padukas lühikest aega...vast tunnikese. Vihma muidugi vähem aega. Olen hakanud märkamatult oma kõhtu silitama. Kui istun või isegi kõndides – täitsa mõnus on. 21. päev. 06.12.2011, teisipäev.  Vihm Pidin ärkama kell 6, taevas oli täispilves ja ena