Lulu & Minnie

Pärast näitust ja võistlust kihutasime Veneverre meie igaaastasele raadioamatööride kokkutulekule. Glenn osales juba kolmandat aastat. Glennile meeldis nagu alati, sest temale suunatud tähelepanu jätkus kogu õhtu. Sai suheldud veel 2 koeraga - mõlemad emased. Üks neist vana sakslane, kellega mingil põhjusel läks kergelt ütlemiseks. Samas teine (segavereline) oli jube kuri kaugelt, aga kui juhtus rihmast lahti saama ja tormas Glenni poole, siis kohale jõudes ei osanud eriti midagi peale hakata - ja seega läks peremehe juurde tagasi :) Õhtul sai Glenn moodi demonstreerida: Järgmine hommik käisime Glenniga ujumas ja kui rihmast valla sai siis hakkas hullutuuritama ja kruttis ennast jubedalt üles. Ajaks, mil mu ema Glenni juurde jõudis (oma lehvivate dressipluusi varrukatega), ei töötanud Glenni peas enam ükski mõistlik ajurakk ja ta hakkas pööraselt neid dressikavarrukaid taga ajama ja sikutama. Kui lõupks Glenn varruka küljest lahti sai kangutatud siis oli Glennil nii hää meel ja siis ku

Samal päeval ja kohas näitusega osalesime ka agility võistlusel. Kokku oli A1 maksi klassis 17 osalejat. Osalesime kahel rajal ja mõlemil saime tulemuseks disklaffi. 1. rada. Vihma sadas. Glenn oli see eest äksi täis ja päris kiire. Algas kiiresti ja sujuvalt. Siis tuli A-tõke, mille otsas ta seisma jäi, peale seda kui olin Glenni alla saanud (kontakt pinnast ülehüppamise veaga) olin rajal orienteerumisega sassi läinud. Ning saime ühele veale juurde ka tõrke. Edasi läks sujuvalt...kuni rõngani - kust ta sujuvalt mööda jooksis. Siis tahtis ta mul jalga närida ja rahval muidugi nalja nabani :). Disklaff tuli aga slaalomist, kus ma Glenni ise juhtisin valesti kohast sisse (ja seda veel mitu korda!). Kõige viimase tõkke ületamine läks täiesti metsa - andin käsu liiga vara (ma muidu ei tohi hüpete ajal midagi öelda aga enne viimast tõkket ütlesin ikka HOPP. Ja täpselt ütlemise ajal ta ka hüppas). Tore ju kui koer sind pimesi usaldab ja hüppab siis kui ütled, et ta hüppaks. Igal juhul vide

Osalesime Pärnus näitusel. Kahjuks kogu hommikupoolikusadas ja Glenn pidi vihmavarjus kogu see aeg varitsema.. va agility rajal jooksmise aeg. Kokku oli 5 nisukat - kaks isast ja kolm emast. Niisiis kohtunikuks oli Anne Klaas ja hindeks saime suurepärane SP (kirjeldus oli tõesti päris suurepärane). Kuid kahjuks jäime teiseks isaseks PI-2 , kuid lohutuseks saime res. CACIB -i, mis meile peale silmailu, midagi ei anna. Siin meie jooksmas Ja siin TP ja VSP Rohkem pilte SIIN!

Viimane trenn enne Pärnu võistlust. Glenn oli aeglane ja A-tõket keeldus normaalselt tegemast. see tähendab, et ta jäi A-tõkke otsa ja enam alla ei tulnud. Ja peale selle läks ta sinna igal võimalikul juhul...mingit kindlust see võistluseks igatahes ei sisendanud :) Siin siis pilt tema A-tõkkest... ..ja tema alla meelitamisest. Lisaks sellele hüppab ta tõkkeid ikka nagu kõrgushüppaja! Ja arvab, et on Superman :) Väike itsituspilt tunnelist väljudes...huvitav mis küll nii naljakas on?...mina? Rohkem pilte SIIT!

Meie esimene jaanipäev oma majas - sedakorda kutsusime sõbrad hoopiski endale külla! Oli suurepärane ilm ja tore seltskond. Pilte teatevõistluselt: Meie jaanituli - kohalik tuletõrjekomando on tegustemisvalmis :) Varsti võib sõnajalaõit otsima minna: Öösel, kui kõik mehepojad olid Kalevipoja rammu täis, läks rakke veeretamiseks! Hommik: Rohkem pilte SIIT!

Osalesime kuulekusvõistluse "Võru karikas 2009" II etapil. Kohtunikuks oli Ester Ader. Võistlejaid KK1 klassis oli kohal 4. *Meie olime võistlemas teisena. See tähendas, et kõigepealt tuli meil püsilmamaist teha. Glenn oli tubli, ainult minu enda lolluse tõttu kaotasime 3 punkti. Nimelt panin Glenni lamama kohe rajapiirde äärde, milleks oli tuulekäes lehviv lint, ning Glenn vist pelgas seda laperdavat linti ja nihutas ennast ise eemale. Muidu lamas hästi (me oleksime kindlasti max punktid saanud kui oleksin osanud Glenni õigesse kohta lamama panna). *Siis kõrvalkõndi, mis läks üllatavalt hästi - vahepeal tahtis kõrvale kanduda - siis küll korrigeerisin teda ja ülejäänud kõrvalkõnd oli täitsa ok. Selle eest saime 11p (15 on max). *Järgmiseks oli istuma jäämine. Glenn tegi alguses kõrvalkõndi ilma rihmata väga hästi ja jäi kiiresti isuma ka. Aga siis mina käsutasin "ISTU" (endal veel käis peast läbi, et kas ma ikka ütlen talle veel kord) Ja kuna Glenn juba istus sii

Niisiis juhtus meie õuele Konn jälle käima. Glenn oli muidugi rõõmust ogar. Kuid meie püüdmistele Konn aiast välja juhatada, võttis Glenn Konna oma range kaitse alla. Kui ma püüdsin koerale või konnale läheneda, võttis Glenn õrnalt-õrnalt Konna suhu ja tranportis ta turvalisemasse kohta (paar sammu eemale) (pilt ei ole just kõige õnnestumast transpotrimisest) . Peale konna suus hoidmist tegi Glenn alati nägusid ja "lätsutas" keelt (talle ülde ei matsenud konna maitse!!!) Turvalises paigas pani ta Konna oma kahe kaitsva käpa vahele peesitama. Kuid Konna, vana suslik :), ei tahtnud Glenni kaitse all olla ja püüdis põikpäiselt minema hüppata. Jällegi oli Glenni, kui konna püha kaitsja roll Konn oma käpa alla saada (sõna otseses mõttes) ja teda valvata. Igatahes oli Konn hetkeks Glenni parim sõber ever . Jutu lõpetuseks ütlen, et kui välja arvata Glenni pisike südamevalu, lahkusid sel päeval kõik asjaosalised tervetena oma suundadesse (jätan mainimata, et Konna kätte saamise

Nii ilus iiris kasvab meil aias: Glenn ja Sandraly vanaema sünnipäeval. On ikka armsad küll! Palju õnne vanaemale!

Käisime Võitja näitusel. Õnneks oli hoolimata eelmiste päevade vihmasadudest päev päikesepaisteline aga kahjuks väga külm. Nisukaid oli kohal 11, neist 6 isased. Kohtunikuks oli Bojan Matakovic (Horvaatiast). Meie tulemuseks oli serdiringis 3 ja isaste seas 4, hinne suurepärane ( SP, PI4 ). Ega eriti mingeid muljeid ei olegi. Kuigi ringid olid suuuured siis vahekäigud olid ebamugavalt kitsad ja kahjuks mitmesse ringi sai siseneda ringide vahelisest kitsast vahekäigust. Muidu oli tore. Rohkem pilte leiab SIIT (more wheaten pics)