Lulu & Minnie

Trenn läks päris ilusti. Poomi peal oskame kõndida: Slaalomit oskame teha (juustu ja perenaise abiga). Ja kui perenaine sammud ka selgeks saaks, siis teaks Glenn ka paremini mida teha:) : Ja tunnelisse lähme vahelduva edagu väga hästi :) Tõkketest üle saab hüpatud aga mitte alati - jälle perenaine soperdab ja annab segaseid käsklusi ja signaale ;) Sellisest asjast nagu A läheb iga trennn esimene kord ilusti aga teised korrad eriti ei taheta üle minna. Trenni lõpuks väsis Glenn aga nii ära (käisime temaga enne trenni päris pikalt jalutamas ka, teinekord nii ei tee) . Väsimuse tulemusena, ei tahtnud ta enam mind kuulata ja üleüldse ei tahtnud ta midagi minuga teha - kui siis mängida või eest ära joosta. Lõpuks kui teiste koertega ka mängitud siis jalutas tema veel ringi ja ei tahtnudki meie juurde tulla. Nagu oleks kurdiks jäänud! Ma ei tundnud Glenn äragi- nagu mingi deemonike oleks sisse pugenud. Järgmine päev jälle ei tundnud Glenni ära - nagu inglike - leebe ja malbe! Ei tea kas äkki

KODUS Glennu tudub vahel ka nii: Ja siis tõuseb üles ja loeb TV-kava: Pärast läksime ILMATSALU MATKARAJALE. Kus Glennul oli vaja omale iseloomulikult võtta kõige suurem toigas: Kui juba vee ääres siis peab selle ikka ära proovima: "Noh, tulete ka vää?": ROPKA PARGIS (20.okt) Sõnu polegi palju vaja. Koerad said kokku ja mängisid! Enamusele piltidele on jäänud Glenn nagu ta jookseks ringi ainult esikäppadel. Paar näidet: Meiega liitus ka üks taksipoiss, keda nähes Glenni silmad särama lõid. Glenn uudistas taksipoissi suure huviga - taks ise ei osanud midagi arvata - pigem kartis, et äkki Glenn võib nüüd midagi hirmsat teha. Kõike pilte saab näha SIIT .

Esimene lumi ja teine JSERT Niisiis käisime Rakveres. Seal oli väga tore. Vastupidiselt Lätile ja Leedule, leidsime kohe koha, kus olla ja omi asju hoida. Kuna me jõudsime ainult 10 - 15 min varem kohale siis väga palju passima ei pidanudki. Ja kohtunik oli ka ülikiire ning oli pidevalt ajakavast ees. Ringis käik oli ülikiire: Esimene hetk: läksime ringi sisse ja kohtunik tuli agaralt kohe koera katsuma Teine hetk: kohtunik käskis ühe ringi joosta Kolmsa hetk: suruti mulle pihku rosetid :) Tuli välja, et kohtunik oli minu jooksmise ajal juba kahe lausega koera ära kirjeldanud ja oli valmis järgmiseks koeraks. Tulemus oli meie jaoks väga hea: SP, TPJ, TP ja JSERT. Tagasi sõites nägime esimest lund (põllud olid päris valged) ja tegime peatuse Äntu sinijärve ääres, mis on super ilus järv. Kus klõpsasime pilte kah.

Ärkasime kell 04.00, et hakata sõitma Leetu. Seekord olid mõlemad piiripunktid tühjad ja Siauliais olime kohal 9.30. Ka sellel näitusel oli kitsas. Meie ring hilines kõvasti - üle tunni aja. Oodates oma ringis esinemist tegime väljas sooja - sees ei mahtunud kusagil olla ega joosta. Ringid hilinesid seepärast, et kohtunik L. Kolosova hindas kõiki koeri ülima põhjalikkusega. Näiteks ta lasi kõikidel koertel joosta vähemalt 2 korda - kohe alguses ja siis natuke hiljem. Kirjeldas koera kogu vaatamise vältel - katsus natuke ja siis jälle kirjeldas. Peaaegu kogu kirjeldusleht oli üsna pisikest kirja täis! Kõige pikem kirjeldus siiani. Kohtunik imestas ja küsis veel minu käest ülegi, et kas ikka on juunior!? Üldiselt talle koer meeldis aga hindeks andis VH , sest kuigi talle koer meeldis, leidis ta paar pisiviga. Samas kirjelduslehe lõppu oli lisatud, et koer oli/esines ringis suurepäraselt! Avaklassis võistelnud nisukale andis vist meist halvema hinde - niiet tõu parimat ei valitudki (nii

Elu on seiklus ;) Niisiis käisime esimesel näitusel väljaspool Eestit ja juhuslikult oli see Valkas. Päevake algas sellega, et ma lõikasin endale konservikarbi kaanega sõrme, mis oli vastikult valus ja palju veritsev haav. Igaljuhul võttis haava kinnimätsimine üsna palju aega, mis hiljem osutus väga väärtuslikuks. Mõni tund hiljem jõudsime piiripunkti, mis oli umbes! Olime ju sel aastal mitu korda käinud Lätis ja ükski kord ei olnud järjekorda. Niisiis jõudsime piiripunkti ja natuke ootasime - kui jõudsime selgusele, et järjekord ei liigu üldse ja meil pole niiviisi lootustki õigeks ajaks näitusele jõuda siis läksime teise piiripunkti, mis oli veelgi rohkem umbes - seega võtsime vastu kiire otsuse - minna jala näitusele. Kaardilt mõõtsin, et piiripunktist näituse toimumiskohani on umbes 2,5-3 km. Võtsime oma kompsud ja jätsime auto Eestisse ja hakkasime kõndima või õigemini jooksma ja kiirkõndima vaheldumisi. Aega oli natuke üle poole tunni. Õnneks oli ilm meie poolt ja asfalt oli enam

LÕBUS POLKA Teisi pilte mängimisest Ropka pargis leiab SIIT!

SEENEL käimine on tore! Sellepärast käisimegi nädalavahetusel metsas seeni korjamas -nii laupäeval kui ka pühapäeval kondasime metsas. Üllatuseks meile Glenn ei nautinudki metsas käimist nii nagu oleks võinud arvata. Probleem oli nimelt selles, et ei olnud rada, mida mööda käia. Teine probleem oli selles, et meie liikusime ilmatuma aeglaselt ja Glennil hakkas igav nii aeglaselt käimisest - aga meist kaugemale ei julgenud ka minna. Jube õnnelik oli siis kui me tee peale jõudsime - siis läks kohe jooksuks! Metsas oli ilusaid seeni kuhjaga! Laupäeval oli seeneliste kamp suurem kui pühapäeval. See meeldis Glennile rohkem, sest väike Sandraly oli ka kaasas. Aga pühapäeval oli ka midagi, mis Glenni meeli rõõmustas: üks metsaalune, kus sai käidud, oli täis mättaid ja pikka kohevat sammalt. Selle superkoheva sambla peal oli mõnus end rullida ja sambla alla vaadata. Kõige parem avastus oli veesilm sambla all - seal värskendas Glenn end mõnuga!