Lulu & Minnie

Käisime Glenniga Luigel võistlemas. Kohtunikuks oli Alen Marekovic Horvaatiast. Seekordsed võistlused olid kahepäevalised. Kuna oli kindel, et Glenn kaks päeva järjest joosta ei jõua, siis otsustasime vaid teisel päeval osaleda. Juba eelmisel õhtul piilusin esimese päeva tulemusi ja tulemused küll väga rooslised ei olnud. DSQ oli mehiselt. Tõotas tulla huvitav võistlus.     1.rada. Agility rada. Piisavalt keerutamist ja eestlõikeid aga täitsa mõnus. Glennil stardis tuju väga hea. AGA siis teisel takistusel kukkus pulk ja Glennil oli momentaalselt tuju nullis - kohe nii kapitaalselt, et enne järgmist tõket suutis seisma jääda ja mõlgutada mõtteid, kas ta üldse tahab edasi minna.  Siin sellest paar pilti: 1) ülimega hüpe... Pilt: Inessa Zaitseva 2) aga kaugusest jäi puudu.. Pilt: Inessa Zaitseva Suutsin teda siiski jooksma meelitada ja ülejäänud rada püüdsin meeleolu taastada.   Pilt: Inessa Zaitseva Siis tuli slaalomisse sisenemise koht ja ma tegin just enne sis

Elu nisukaga nõuab piisavalt tihedalt kammi kätte võtmist: Peaaegu sama tihedalt võiks küüntelõikamisega tegeleda: Ja pärast on kõigil hea olla:

ORR: GLENN:  Tegelikult mind suudab ikka veel hämmastada nisukate hüppevõime. Glenn hüppas paigalt otse üles heinapalli peale ja siis maha ka, jälle täitsa hoogu võtmata :D Pärast tuli hein maha loputada :)

Enne kui eelmisest trennist pilte näitan, on üle-eelmisest trennist video, kus nii Glenn kui ka Orr mõlemad pusserdavad slaalomiga, ilmselgelt raske sisseminek aga nagu video allkirigi ütleb, et harjutamine teeb meistriks...kunagi :) Video ise: Aga nüüd järgmise trenni juurde. Jälle vussisime slaalomiga. No ikka on meile nurkade alt sisseminek raske. Ja seekord polnud Orril jälle tujugi - nuuskis slaalomit. Ja raputas ikka ka: Siis mingi hetk ikka arvas, et on tore trennida ka: Kiike harjutasime hoolega. Seekord ei tulnud juhtimine üldse välja - kord jäin mina hiljaks ja siis jälle Orr vahtis ei-tea-mida: Glenniga olen viimased trennid teinud algajatega koos - motiveerib ja hüppetrenn on meile lausa hädavajalik. Hüppab nagu ikka: seekord näitas isegi tiba kiirust - pidin isegi jooksma kõrval :) Teiste sooritusi jälgis nii: Koduteel oli privileeg aknast välja vaadata: Kui ikka karvadest läbi nägi... ROHKEM PILTE TRENNIST SIIN!!!

Linnukestel on alanud joomaperiood. Nimelt miskivahe lendasid pidavalt linnukesed vastu akent ennast uimaseks. Siis pidi nad päikse ja koerte käest varju toimetama. Kõik Linnukesed õnneks toibusid ja olid võimelised pärast lendama. Orru otsis maast linnukest

Jälle võtsime Pärnu tee rataste alla. Eriti tore oli, et sai Orruga ka 2 rada teha. Nimelt oli kavas ka 2 A0 hüpperada. Kuigi ega pärast Ülenurmes toimunud ma eriti midagi ei mõelnud - aga harjutada on alati vaja. Glennile kavas 3 rada, mis selgus et on Glennukesele liig palju. Kohtunikuks Anne Tammiksalu . Kõik tulemused SIIN . ORR  1. rada. Tundus selline täitsa tore, oli küll mõni koht, kus kartsin koera kaotada. Kartused tunneli otste pärast osutusid asjatuks. Kuid ise jäin alguses valssimise ja kutsumisega hiljks ja seetõttu suundus Orr eesolevat tõket võtma mitte tunnelisse tulema. Sain ta küll sealt ära kutsutud aga üldiselt sattus vaene koerake segadusse, mis möödus kui talle selgeks sai mis ma tahan. Ülejäänud rada kulges kenasti vaid eelviimane pulk tuli maha. Tulemuseks -5 . Kõige paremaks uudiseks oli, et Orr nii palju hajevil enam ei olnud ja suutis mu juhtimist jälgida! Juhhei! Kiirus 3,91 m/s - jooksukiiruseks oli tegelikult selline tervisegalopp :) Selle raja arves

Järjekordne URANI karikasarja etapp, järjekorras kolmas. Kohtunikuks Marika Mikk . Glenn oli ööbinud võõras kohas, sest meie olime pulmapidustustega ametis. Hommikul pidin kiirustama Taevaskojast (kus toimus pulmapidu) Tartusse (kus oli Glenn) ja sealt edasi Kitsekülasse (kus toimus võistlus). Kahjuks oli ka ilm kuum ja päikseline. KK1 klassis osavõtjaid seekord 3. Meie startisime kahjuks esimesena. Kahjuks seetõttu, et võtsin ta autost välja ja jooksime kohe võistlusplatsile. Mingit võistluseks häälestamist ei toimunud. sellest ka selline segaduses olek. 1. Kõrvalkõnd rihmaga. Lonkis juures, pööretel jäi eriti maha. 2. Istuma jäämine. Kohe algasendist ei suvatsenud minuga kaasa tulla - pidin talle eriti ilmse kutse tegema :D Seisma jäämisel lamas, aitasin jalaga istuma. Tegin ka tiba tsirkust seetõttu, et eks ma olin väsinud ja näinud Glenni kõrvalkõndi, eeldasin, et kogu ülejäänud võistlus tuleb stiilis ei-jõua-ennast-liigutada .  3. Lamama jäämine . Jäi lamama. Ise jälle unustas

Tunnelite kolmas karikaetapp. Kohtunik nagu eelmine päevgi Leena Rantamäki-Lahtinen. Mõlemad koerad võtsid osa. ORR Algajate klassis osales üle 40-e koera! Orru nende seas.  1.rada oli minu minu ja Orru jaoks ka tiba raske. Nagu ma rada õppides ütlesin: disklaff terendab silme ees - ja täpselt nii oligi. Kolmanda tunneli võttis Orr enda jaoks lähemast otsast. Tegelikult tuli teine DSQ ka, just sealt kust ma arvasin seda saavat. Aga mis tegelikult pettumuse valmistas oli Orru jalutamine rajal. Kuigi päris seisma seekord ei jäänud, et ringi vahtida (nagu Pärnus). Dagris Punderi pilt: 2. rada oli samuti keerukas. Üritasin temaga mängida enne rada aga mäng oli viimane asi tema meelel - samuti eelmine õhtu valmistatud kotlett sülitati suust välja, et saaks paremini nuuskida. Poole raja peal aga selgus, et Orrul on natuke kõht korrast ära ja sooled vajavad tühjendamist... Olin pärast seda üsna tujust ära, l ootused olid lollakalt kõrgel - ärgem arvake, et ma mingit kohta tahtsin võ