Käisime Glenniga Luigel võistlemas. Kohtunikuks oli Alen Marekovic Horvaatiast. Seekordsed võistlused olid kahepäevalised. Kuna oli kindel, et Glenn kaks päeva järjest joosta ei jõua, siis otsustasime vaid teisel päeval osaleda.
Juba eelmisel õhtul piilusin esimese päeva tulemusi ja tulemused küll väga rooslised ei olnud. DSQ oli mehiselt. Tõotas tulla huvitav võistlus.
1.rada. Agility rada. Piisavalt keerutamist ja eestlõikeid aga täitsa mõnus. Glennil stardis tuju väga hea. AGA siis teisel takistusel kukkus pulk ja Glennil oli momentaalselt tuju nullis - kohe nii kapitaalselt, et enne järgmist tõket suutis seisma jääda ja mõlgutada mõtteid, kas ta üldse tahab edasi minna.
Siin sellest paar pilti: 1) ülimega hüpe...
 |
| Pilt: Inessa Zaitseva |
2) aga kaugusest jäi puudu..
 |
| Pilt: Inessa Zaitseva |
Suutsin teda siiski jooksma meelitada ja ülejäänud rada püüdsin meeleolu taastada.
 |
| Pilt: Inessa Zaitseva |
Siis tuli slaalomisse sisenemise koht ja ma tegin just enne sisenemist puusaga nõksu, millega lükkasin Glenni valelt poolt slaalomisse. Üritasin Glenni ergutada ja sasisin teda habemest, selle eest tuli lisaks tõrkele ka viga. Järgmine viga tuli poomilt, kus ma teda poolteadlikult lõpuni ei oodanud.
 |
| Pilt: Inessa Zaitseva |
Kokku tuli päris kopsakas karistuspunktide summa: rajalt 20 ja lisaks selle korralik ajaviga 17,37 sekundit. Kusjuures me polegi varem mitte kunagi rajalt nii palju karistuspunkte saanud. Ja 37,37 kp on nüüdsest ka meie rekord:) Raja läbisime 2,68 m/sekundilise aeglusega :D. Aga lahe on see, et mu tuju oli väga hea, sest Glennil oli tegelikult väga hea meeleolu!!! 2. rada. Hüpperada. Ka väga huvitav ja üsna mitmeti lahendatav rada. Kõige suuremaks mureallikaks oli slaalom. Kuigi algus tundus soodne siis pärast slaalomit oli kavas valss ja nagu ma kartsin siis seda ma teha ei jõudnud ja siis tuli koperdada. Kõigepealt mõtlesin, et proovin tagantlõikamist kohe enne järgmist tõket aga see ei õnnestunud, noh ega see ka järgmisel tõkkel just kõige õnnestunum ei olnud aga tehtud ta sai. Olin oma kobatsemisega nii ametis, et võtsin loomulikult, et koer peaks minuga kaasa tulema aga ei, Glenn tormas tunnelisse! See tegi tuju eriti heaks - lõpuks mingi isetegevus :D Aga ma olin ikka 100%, et Glenn ei lähe sinna tunnelisse (nagu enamus teised), sest Glennile ei meeldigi ju tunnelid :) Seega otsustasin, et ei hakka enam keerutama ja jooksen lõppu, kus sai ka naatuke paremini tagantlõige tehtud - noh tegelikult tegi küll Glenn pimeda eestlõike mulle aga see selleks. Mulle jälle meeldis, et Glennil oli hea tuju. Sellise tujuga Glenniga võiks veel võistleda.
Video mõlemast rajast:
Ostsin ka Glennile aga eelkõige siiski Orrile uue "naabri kassi", äkki saab Orri ka väljas pool kodu mängima meelitada :)
Comments