Minu koer on sülekoer, no mitte ei saa teda rikkumata jätta :) Kuidas ma teda täiskavanuna sülle võtan? Peab vist siis ise kah suuremaks saama.
Tal on tekkinud "hullutuurid". Täna proovisime jalutada, ta ju PEAB proovima süüa kõike mida näeb, mida mädanenum seda parem. Ja siis jalutamine näebki välja ühest kohast teise vedamist, inimestest, autodest mööda saamist (kõikidele inimestele peab proovima üles hüpata ja autodele järele jooksma).
Ja siis nagu nõiutud, koer ei nuhi mööda maad vaid sammub minu kõrval ja kui natuke maha jääb siis õrna kutsumise peale sörgib juurde, autodest välja ei tee, inimestet kah eriti mitte, isegi teist koera lihtsalt vaadati kaugelt, et noh las haugub siis! Isegi kui leidis kohukesepaberi, siis ei ütlemise peale lasi paberi lihtsalt lõugade vahelt maha ja kõndis edasi, minul jäi selle peale küll suu ammuli! Mina muudkui kiitsin ja ei suutnud silmi uskuda (olin nii vaimustuses, et tahtsin juba mehele helistada). Jooksime ka natuke. Noh ja koju jõudes, juba maja lähedal jälle endised kombed tagasi. Ja jälle..otsin igat prahitükki juba kaugelt, et sellest ringiga mööda minna, mis on Tartus üsna võimatu. Iga inimene ja auto on jälle parim sõber, kellega, mina paha omanik, ei luba mängima minna. Aga see väike vaheseik oli päris mõnus, annab ikka lootust, et kunagi ongi koeraga jalutamine lust ja rõõm!! (ega praegu on ka mõnus, kui ei peaks kogu aeg pabistama, mis ta nüüd ära sööb või kellele järgi tahab joosta)
Alates koera saamisest olen alles arusaanud kui palju prügi ikka tänavatel on. Konide hulk on loendamatu, kasutatud salvrätid, kommipaberid jne. Eriti palju on prügi prügikastide ümbruses (ükskõik kas prügikast on tühi või täis). Vihale ajab!
Tal on tekkinud "hullutuurid". Täna proovisime jalutada, ta ju PEAB proovima süüa kõike mida näeb, mida mädanenum seda parem. Ja siis jalutamine näebki välja ühest kohast teise vedamist, inimestest, autodest mööda saamist (kõikidele inimestele peab proovima üles hüpata ja autodele järele jooksma).
Ja siis nagu nõiutud, koer ei nuhi mööda maad vaid sammub minu kõrval ja kui natuke maha jääb siis õrna kutsumise peale sörgib juurde, autodest välja ei tee, inimestet kah eriti mitte, isegi teist koera lihtsalt vaadati kaugelt, et noh las haugub siis! Isegi kui leidis kohukesepaberi, siis ei ütlemise peale lasi paberi lihtsalt lõugade vahelt maha ja kõndis edasi, minul jäi selle peale küll suu ammuli! Mina muudkui kiitsin ja ei suutnud silmi uskuda (olin nii vaimustuses, et tahtsin juba mehele helistada). Jooksime ka natuke. Noh ja koju jõudes, juba maja lähedal jälle endised kombed tagasi. Ja jälle..otsin igat prahitükki juba kaugelt, et sellest ringiga mööda minna, mis on Tartus üsna võimatu. Iga inimene ja auto on jälle parim sõber, kellega, mina paha omanik, ei luba mängima minna. Aga see väike vaheseik oli päris mõnus, annab ikka lootust, et kunagi ongi koeraga jalutamine lust ja rõõm!! (ega praegu on ka mõnus, kui ei peaks kogu aeg pabistama, mis ta nüüd ära sööb või kellele järgi tahab joosta)
Alates koera saamisest olen alles arusaanud kui palju prügi ikka tänavatel on. Konide hulk on loendamatu, kasutatud salvrätid, kommipaberid jne. Eriti palju on prügi prügikastide ümbruses (ükskõik kas prügikast on tühi või täis). Vihale ajab!
Comments