27. päev. 12.12.2011, esmaspäev.
Hommikul
oli väga raske tõusta kuna olin peaaegu pool ööd üleval, sest nii kohutavalt
palav oli. Kõik aknad uksed olid lahti aga ei mingit tuult. Ja no ei saanud
magada. Hommikul läks jahedamaks ja siis tuli ka uni. Ärgates kohtusin ka
noortega, nad jäid ju eile Fremantle´sse sõpradega jooma. Tim oli ikka asja
tõsiselt võtnud ja ennast korralikult kinni tõmmanud ja selle käigus tundus
talle laheda mõttena lasta omale uus soeng teha. Hari. Mõeldud tehtud, sõber
ajas külgedelt ilusti nulli ja valmis oligi. Minul muidugi nalja kui palju.
Temal aga hommikul hirmus paha ja piinlik. Nüüd käib kõikjal mütsiga J.
Pärast hommikust meelelahutust ülikooli. Mässasime niisama pool päeva ja peale
lõunat läksime laborisse eile võetud veeproove tegema. Sellega läks ikka mitu
tundi. Peale seda oli kell niisugune, et kojumineku aeg käes. Oli küll
plaan ujuma minna aga ilm on tõsiselt pilves. Õhtul hakkas padukat sadama.
Jälle korralikult. Ja väga korralik äiksetorm oli ka. Välgutas nii seitsmest
õhtul kuni kaheni öösel. Õhtul olin varakult väsinud ja läksin tuttu juba 11
aeg. Kuna magasin aken lahti siis kolme aeg ärkasin naabrite kisa peale üles.
Nende väike titt nuttis, ema aga ei viitsinud üles tõusta ja oli kole vihane,
et laps nutab. Seega ta röökis lapsele teise tuppa: „F...K OFF, Joe!“ või „SHUT
UP!“ Uilgas ja närvitses. See kõik muidugi lapsele rahustavalt ei mõjunud ja
seega nuttis ta päris kaua. Pidin akna sulgema.
28. päev. 13.12.2011, teisipäev. Kinos
Tuju
on hea. Ilma on pilves ja jahe. Ülikoolis oli kõigil jutuks eilane sadu, jälle
väga suur hulk vett tuli maha – neil kohe sensatsioon. Sai andmeanalüüs tehtud
ja seda kohe täitsa pool päeva. Oi kui hea tunne oli! Nautisin kohe :) Lõuna ajal läksime ära poest läbi ja Birgoti juurde. Aga poest ostsin maasikaid! Võtsime kooki ja
avastasime telekast Eesti filmi käimas: Head käed (2001). See oli ikka väga
sürr, kui telekat klõpsutades jäi silma mees, kes oli täpselt nagu Lembit
Ulfsak, seejärel oli tema kõrval mees, kes oli täpselt nagu Tõnu Kark ja
tagatipuks hakkasid nad veel eesti keel rääkima. Tuligi välja, et sellist filmi
lastakse austraalia telekast. Väga veider. Kuna ikka ilm on selline, et tibutab
ja ei tibuta siis ujuma ikka ei saanud. Oi mul on kena isuke tekkinud. Täna
sõin kooki ja siis õhtusööki kõvasti ja magustoiduks mugisin pool kilo
maasikaid.
Kõht oli nii täis, et ei taha midagi enam nähagi. Aa maasika
pugimise kõrvale vaatasin juba traditsiooniks saanud Sõprade osasid. Õhtul
läksime naismajakaaslastega kinno. Filmiks "New Year´s Eve". Osatäitjateks 1001
kuulsat näitlejat ja nagu arvata oli siis sisu eriti ei olnud. Nalja oleks
võinud rohkem saada ja nagu selline laialivalguv imal asi oli. Aga ajatäitena
täitsa okei.
29. päev. 14.12.2011, kolmapäev. Viimane päev
Päev
algas nagu alati ülikooli minekuga. Seal lasime lõuna ajal jalga kuna lõpuks
oli ka ilma ilusaks (see tähendab tegelikult palavaks ja raskesti talutavaks)
siis oli kindel värk ujuma minek. Vesi tundus jube külm aga ma suutsin seekord
isegi kilomeetri kokku ujuda. Seda siiski mega aeglases tempos, sest kõtu hakkab
muidu valutama. Seekord polnud ilusaid inimesi vaadata. Oli üks kõhnapoolne
umbes 20 aastane mehehakatis. Ta polnud üksi, temaga oli kaasas nii ligi 40
aastane 150 kg raskune üliüliüli karvane mees. Peale teineteisele vee
pritsimise ja naeru kihistamist hakkasid nad natuke amelema. See oli väga
veider, sest nad olid ikka nii koledad koos ja üldse ei sobinud. Asja juures
oli veelgi veidram see, et see megakarvane paks oli see naiselik, muudkui
itsitas ja pärast hoidis oma käekotti nagi preilid ikka. Ja kleenuke poiss oli
siis see mehelik…veider oli see J.
Pärast neid tuli vette 2 lähis-idast pärit meest, kes mõlemad ei osanud üle 2
meetri ujuda, naljakas osa oli see, et üks neist õpetas teist ujuma. Minu silma
jaoks „ujusid“ nad mõlemad täpselt sama moodi J. Üldiselt oli rahvast vähe. Mina vana tuntud
tarkpeana unustasin päiksekreemi panna. See tähendas, et basseinis oldud ajaga
sain korraliku põletuse. Käevarred eriti.
Õhtul
tegin kõikidele pannkooki. Kõik sõid kõhud punni ja kiitsid, et parimad pannkoogid ever. Kahju inimestest kohe, et nad pole häsid pannkooke saanud. minu jaoks olid need sellised harju keskmised plönnid.
Asjad on ka juba pakitud. Homme algab tagasisõit.
30. päev. 15.12.2011, neljapäev. Singapuris
Ärkasin
suurest ärevusest juba enne kuute. Hommikul käisin kaalu pealt läbi – näit nagu
viimased 4-5 kuud ikka. Tegin toa nii korda, pesin kõik mulle antud rätid ja panin
riidepuud ilusti J.
Neid riidepuid olen ma nii tahtnud panna juba viimased 2 nädalat. Aga ma ei
tahtnud nii hull endale ka tunduda, et korjan kõik riided puudelt maha, panen
riidepuud ilusti järjekorda ja siis riided tagasi – kiusatus oli küll. Nahk
kuivab mega-giga hullult. Peale 9 olin valmis minema. Kohver kaalus 21 kg ja
seljakott 11 kg. Kell 10 tuli takso järgi, taksojuht oli lahe mees ja rääkisime
kõigest alates põuasest austraalia
suvest kuni venelaste integratsioonini Eestis välja. Avastasin, et olen mõnes mõttes
Eesti koha pealt loll. Taksojuht küsis, et mis on meie peamine ekspordiartikkel
ja millega Eesti peamiselt tegeleb? Ausaõna võttis sõnatuks. Ei osanud midagi
nagu öelda – Eestis on kõik ju väike. Üks asi, mis lõpuks siiski pähe tuli oli
meie IT mehed ja Skype J.
Lennujaamas sain ilusti kenasti asjad aetud. Minu lennuk, taga vasakul näha Perthi pilvelõhkujad:
Lennuk
väljus südaööl. Absoluutselt punnistäis lennuk oli ja meeletult kitsas. Õnneks mul
oli aknaalune iste, mis kahjuks oli katki aga kogu lennukis oli vaid veel 1 iste ja see ei olnud aknaalune kohta ja kui ma ennast eriti ei liigutanud siis ei saanud arugi, et tool logiseb. Meelde jäi vaid see, et kitsas oli. Filmivalik oli nigel ja
toit oli väkk. Finnair sakib sajaga.
31. päev. 16.12.2011, reede. Kodus
12
lennutundi venisid ja venisid, magasin halvasti, sest liigutada ju ei saanud.
Õnneks siiski olin nii enam-vähem magavas olekus kolmest kuni kaheksani. See
aitas neid õnnetuid lennutunde veeta. Pole vist vaja öelda, et söögikorrad jäid
mul vahele, välja arvatud kukkel. Kuna enne keskpäeva polnud kohale jõudmist
oodata siis vaadatasin kaks filmi: Harry Potteri miskise osa ja „30 minutes or under“
Oli vist. Ausalt öeldes, ei viitsinud kumbagi süveneda. Ootasin kohale
jõudmist. Veel väsitavamaks muutis lennu see, et me lendasime nö päikesetõusu
eest ära. Pimedaks läks väljas kell 8 õhtul ja kell 12 päeval (minu jaoks) oli ikka
kottpime, sest kohalik aeg näitas 6 hommikul. Aa sõitsime ka Tartust üle – nii lahe
tunne oli! Helsinkisse jõudsime kohaliku aja järgi 06.25. Minu Tallinna lennu
väljumiseni oli 1 tund. Tuli teha läbi põhjalik turvakontroll, kus naine mind
läbi katsudes, üritas värvli vahele vaadata, aga kui sai aru et mul
rasedateksad mis ulatuvad kurgu alla siis sai aru mis värk on. Turvaväravast
sain läbi mõned minutit enne 7. Ja peale seda tuli minna passijärjekorda. Ja
osssa poiss kui pikk see oli. Ja ainult 1 töötaja oli tööl. Vaatasin, et nii
mul küll ei õnnestu oma lennule saada. Aga mul vedas ja kella 7-st avanesid elektroonilised
passikontrollid EL-i kodanikele. Kuna teised uimerdasid ikka järjekorras siis
sain sealt kohe essana läbi ja sai oma väravat otsima minna, jõudsin veerand tundi
enne väljumist kohale. Lennuk Tallinnasse oli väike, mis tähendas, et see raputas
ikka kõvasti – mul enesetunne eriti heaks ei läinud. Pagasi sain kätte 8:30 ja
seejärel sain juba Raidot kallistama minna. Nii hea tunne!!! Natu asjaajamisi
Tallinnas ja koju jõudsin 11.30. Niiet tagasi reis kestis 32 tundi. Oi kui
super väsitav see oli. Nüüd olen kohutavalt väsinud. Minu jaoks on juba
südaöö, millele eelnenud 2 väga lühikest ööd.
Seega
lõpetan oma väikese seikluse teisel pool maakera ja blogi jätkub uuesti koerteteemadel
J
Comments