Aasta kokkuvõte

GLENN sel aastal sai 5 aastaseks.

Agility

          Sel aastal on Glenniga põhirõhk läinud motivatsiooni ja hüppetehnika peale. Hüppetehnikaga on nii, et kui vahel juba tundub, et ta nagu hakkaks hüppama normaalsemalt siis tuleb talle ikka kiiks meelde ja hakkavad hullused peale. Kuigi oleme vist nii kaugele saanud, et midi ja mini kõrguste peale ei hüpatagai enam meetri kõrgusele. Motivatsiooni hoidimseks ja hüppetehnika parandamiseks käib Glenn nüüd algajate trennis koos Orriga. Arvan, et see on hästi mõjunud.

          Osalesime 21 võistlusel, milledest 7 olid mitteametlikud. See teeb kokku 45 rada, millest 33 olid ametlikud. Sel aastal võib ära märkida, et 7 rada jooksime puhtalt, täpselt sama palju radu tulid tulemusega 0,99-5 aga ka disklaffi saime seitsmel korral. Kõige suurem muutus sel aastal oli kiiruse poole peal. Nimelt kiirused olid üle pooltel jooksudel üle 3 m/s. Keskmine kiirus tuli 3,1 m/s ja maksimum kiirus oli sel aastal isegi üle 4 m/s. Muidugi arenguruumi on küll ja rohkem veel aga mingi areng ikkagi toimub ja see on tore.

          Tähtsamatest tulemustest võib ära märkida, et sel aastal saime ka A3 võistlusklassi (selleks kulus 29 rada A2-s). Ja Säde klubi aasta agilitykoera pingereas olime meie 5.dal kohal!

          Järgmine aasta üritame ikka oma hüppetehnikat parandada ja kontaktpindu kiiremaks saada ja loomulikult üleüldist kiirust parandada!

Kuulekus

          Trennime ikka Maarika Mikk´u juures ja sel aastal oli eesmärgiks saada väga hea tulemus KK-1-s, mida kahjuks ei juhtunud. Üldse mitte seepärast, et Glenn poleks selleks võimeline aga pigem minu lolluste tõtt, mille pärast sai punkte kaotatud. Mulle tundub, et Glenn naudib hetkel kõige rohkem just kuulekuse trenne. Muidugi on tal hea tuju ka agilityt tehes aga kuulekuses on ta enesekindlam ja särtsakam.

          Osalesime URAN-i karikasarja kõigil, neljal võistlusel. Iga kord võistlusklass KK-1 ja tulemuseks hinne HEA. Punktid varieerusid 82-89, kohad esimesest kolmandani, niiet alati poodiumil. Karikasarja kokkuvõttes saime 2. koha.

          Pärast seda karikasarja on KK-1st lõpuks villand ja hakkasime treenima KK-2 jaoks. Järgmine aasta saab ehk eksamilegi.

Näituseelu Glenn enam ei ela, selle kindlustas sügisel tehtud kastreerimisoperatsioon. Meile piisab seni saadud tiitlitest (mida on ka paras kogus – 11), tiba kahju oli, et vaid üks CACIB jäi C.I.B-ist puudu.

ORLANDO sai sel aastal 2 aastaseks (mõistus on ikka veel 6 kuuse oma)

Agility

          Sel sügisel möödus juba aasta järjepidevat korralikku agility treenimist Orruga. Põhiline probleem on tema suutmatus keskenduda ja tema üdini ja läbi terjeri olek - mis tähendab, seda et ta teab ise ju kogu aeg paremini - kõike! Aga vaikselt vaikselt hakkab juba ilmet võtma ja ise arvan, et ehk järgmise aasta jooksul juhtub ime ja ta joostes unustab muu maailma ära.

          Kuna meil sel aastal leiutati selline võistlusklass nagu A0 siis saime Orruga päris palju joosta, kogunisti 26 rada kogunes aasta jooksul kokku. Nagu oligi arvata oli Orrul neid mitteametlike jookse hädasti vaja. 

Kuuel korral saime tulemuseks DSQ – 3x sellest oli tegu häda tegemisega platsile, loodan, et see on möödanik; 1x vale tunnel; 1x kogusime kokku 3 tõrget; ja 1x jätsime tahtlikult kontaktpinna vahele. Keskmiseks kiiruseks tuli 3,7 m/s. Mis on muidugi vähe A0 radade kohta. Vaid paaril korral suutis Orr joosta enam-vähem nii nagu ta peaks (mais). Ülejäänud korral oli keskendumine hajutatud. Aga samas on aasta lõpu poole vähemalt kiirused pidevalt olnud üle 4 m/s, mis tähendab, et ta pole rajal päris seisma jäänud.

          Eesmärk on järgmisel aasta suvel ametlikult võistlema hakata!

Kuulekus

          Kuulekuses on täpselt sama jama - ta tahab ajada omi asju. Muidu on koeral väga hea potentsiaal super tööd teha. Aga kuna ma olen ise ka peast terjer ja niisama oma jonni ei jäta siis ikka trennime edasi ja vaatame kuhu me jõuame.

          Orru osales kolmel kuulekusvõistluses, samuti vaid mitteametlikel noorkoertevõistlustel algajate klassis, mis on umbes sama mis agility A0 klass. Jällegi oli põhiline probleem keskendumine. Tulemused olid täitsa head 94-99 puntki (1-3 koht).

          Uuel aastal on eesmärk teha eksam ja võistelda KK-1 klassis.

Näitused

          Osalesime 6 näitusel. Milledest kolmel korral saime hindeks suurepärane, 2x väga hea ja 1x hea. Tõu parimaks saime kolmel korral. Saime ka esimese CACIB-i ja Läti serdi. Eestist oleks tahtnud ka serti saada aga neil kahel näitustel kui Orr oli piisavalt vana, et serti vastu võtta sai ta hindeks VH. Nii, et midagi väga hiilgavat ei olnud. Arvestama peab muidugi seda, et see tõug on kaua arenev ja 2 aastane koer on väga noor. Näiteks enamasti suuri võite alla 5 aastased koerad selles tõus ei saa, siis on koer küps nii vaimselt kui füüsiliselt. Nii et meil aega on. Nisukatega näitustel käimine on üldse üks paras jama, sest kohtunike maitsed on ikka seinast seina - enamasti erinevad maitseeelistused karvatüübis ja pügamisstiilis. Võid saada vabalt halvema koha lihtsalt seetõttu, et koer pole pügatud nii nagu kohtunikule meeldiks (meie jäime oma serdist just nii ilma). 

          Järgmisel aastal on plaanis nii mõnigi näitus, ühelegi suurnäitusele veel ei jõua (polegi veel erilist mõtet).

Orruga tahan kindlasti järgmisel aastal minna iseloomutestile ja teha ära terviseuuringud. Niiet plaane jagub!