Tuuli reisipäevik, vol. 4

20. päev. 05.12.2011, esmaspäev.  Äike ja prussakad

Täna hommikul oli ülikooli minek kuidagi eriti raske. Ja väljas oli põrgukuumus. Ülikooli jõudes oli tahtmine vanni hüpata. Aga head uudised – homme lähme jõele! Koju minnes oli väljas ikka superkuum. Päike kõrvetab kui laseriga. Igakord pärast sellist päike käes olemist on mul õhtul lööve nahal ja käed ja jalad sügelevad. Ahjaa avastasin, et minu superkaitsev päiksekreem kannab aegumiskuupäeva 07/2010. Ups. Koju jõudes otse külma duši alla. Siis sõin hiiglasliku kausitäie pasta tuunikala salatit ja jõin piima peale.

Õhtul tuli hull paduvihm ja sel ajal ronisid hiiglaslikud prussakad mööda aknaid ringi otsides majja sissepääsu – väga õõvastav. Õnneks kestsid välk, müristamine ja padukas lühikest aega...vast tunnikese. Vihma muidugi vähem aega. Olen hakanud märkamatult oma kõhtu silitama. Kui istun või isegi kõndides – täitsa mõnus on.

21. päev. 06.12.2011, teisipäev.  Vihm

Pidin ärkama kell 6, taevas oli täispilves ja enamasti sadas vihma. Logisin end igaks juhuks MSN-i ja õieti tegin: 6.45 teatas Birgot, et talle helistati ja välitööd jäävad ära.  Vihma sadas päev otsa ja kuni pealelõunani välgutas tihedalt. Nii tore oli ülikooli minna, mis sest et sadas vihma. Avastasin, et Eesti suvi on ikka parim. Eesti suvel häirib ainult 2 asja: kuumalained ja sääsed. Täna tundus seljakott nii kerge ja hea oli ülikooli jõuda täiesti mitte higisena. Ülikoolis olid kõik väga elevil, sest neil sellist äiksetormi pole eriti tihti (ja neil pole nii palju sadanud ka järjest: 20mm korraga). Kõik rääkisid pool päeva sellest. Isegi lennujaamas oli igasugune lennutegevus peatatud, sest välgutas nii hullult. Alles nii 6 aeg õhtul läks ilm selgeks ja lennukuid said jälle lennata. Kuna midagi teha polnud siis tulime lõunasöögiks koju, sest koolis oli tõsiselt külm. Birgot tuli mulle külla ja tegime kartuliputru ja kooki. Nämm nämm. Üritan kopeerida Tim`i ja Natalie muusikat. Neil on seda ligi 120 GB!!! Hullumaja ju. Koduigatsus tuli jälle peale. Ja igatsen värsket pehmet leiba!

P.S. Olen 99%, et tunnen kuidas põnn liigutab. Täna kõhuli lamades tundsin esimest korda ja nüüd õhtul on täitsa mitu korda sama tunne olnud.

22. päev. 07.12.2011, kolmapäev.  Kodune

Täna ülikooli ei läinud. Midagi poleks seal nagunii teha olnud ja 6 tundi lihtsalt netis istuda ja vahepeal 70 kroonist burgerit süüa ei tundunud mõtekas. Seega jäin koju. Pesin pesu ja sorteerisin muusikat ja niisama puhkasin. Natuke kirjutaks siinsest koristamiskultuurist:

Iirlased on normaalsed aga nende nõudepesu meetod on ebanormaalne. Nad teevad kraanikaussi nõudepuhastusvahendiga pesuvee – sellise korralikult vahutava ja siis kratsivad seal sees nõud puhtaks ja panevad sealt otse restile kuivama – ei mingit loputamist. Restil kuivavad siis jummala vahused nõud. Ma nüüd igakord kui saan pesen nende nõud ka kiiresti enne kui nemad jaole jõuavad, mina ei taha seda seepi süüa. Natalie ja Tim pesevad nõusid okeilt. Aga neil puuduv igasugune sisemine vajadus tööpindu pühkida. Nende poolest võikski need puru, mahla ja moosi täis olla.

Lisaks ei pühi siin mitte keegi põrandat. Ja kes mind vähegi lähemalt tunneb võib ainult ette kujutada kui häiriv see minu jaoks on. Kõik jäetakse koristajale, kes siis iga kahe nädala tagant käib. Kui näiteks mingit moosi põrandale kukub siis keegi seda sealt ära ei puhasta, see nö kulub ära. Vahel on päris vastik kui astud millegi kleepuva sisse ja siis kõnnid oma tuppa kleepuva tallaalusega (kõik kannavad välisjalatseid sees). Aknapesemiskommet ei eksisteeri siin üldse. Nad on vist pesemata ajast kui see maja ehitati. 

Minu toa aken:

Köögi akna tagune, see on kohas, kust kõik igapäevaselt mitmeid kordi mööda käivad:

Nüüd sai vist korralikult virisetud J

Õhtupoole käisime Birgotiga ujumas. Õhtusööki ei viitsinud teha seega oli menüü selline (ja sellises järjekorras): jäätis, porgand, kakao J

Nädal aega jäänud siin olla – aeg on kiirelt läinud.

23. päev. 08.12.2011, neljapäev.  Workshop

Täna hommikul läksime siis workshopile. Toimus see ülikoolilinnaku taganurgas. Kuulasime lõunani ettekandeid, mis näitasid, mida kohalikud siin satelliidipiltidega teevad. Pool ajast põnn võimles mul kõhus. Täitsa naljakas oli mul endal olla ja kuulata tõsise näoga. Pärast pärisin professorilt, et kuna välitöödele saab. Arvas, et äkki nädalavahetusel?! Mul on nädalavahetuseks juba plaanid tehtud ja kohe mitte ei sobi selline asi. Lõuna ajal jalutasime koju. Koju jalutades vihastasin tõeliselt kohalike kärbeste peale. Nad on kahtlemata kõige tüütum osa Austraaliast ja seda on arvanud kõik kellega olen kokku puutunud. Nad on nii vastikud ronides silma, kõrva ja ninna. Mega tüütud. siinse seemneõigaijad linnud võiskid hoopis putuktoiduliseks hakata - oleks kõigil kohe kergem! Aaa kui juba kohalikust elustikust rääkida siis täna nägin kohe kindlasti päris papagoisid – väiksed, väledad ja selja pealt ilusad rohelised aga muidu kirjud. Ma arvan, et tegemist võis olla nendega: http://en.wikipedia.org/wiki/Rainbow_Lorikeet. Lõunaks tegin endale süüa (spagetid hakklihaga) ja olin niisama. Õhtuks sõin porgandi ja siis kausitäie jäätist – kas pole uskumatu kui kauaks mul ühest karbist jäätisest jagub (sellest on ka maja meeskodanikud endale paar korda magustoitu võtnud) ja mul on veel seda alleski. Olen avastanud ennast pidevalt nõusid pesemast – noh, et iirlastele vähem vahutada jääks. Täna käis ka koristaja – kohe ilus vaadata põrandaid.

Nädal aega veel siin pool maakera olla.

24. päev. 09.12.2011, reede. Lootusetu

Eile õhtul käis naabritel kõva pidu, mis lõppes nagu tavaliselt suurema tüliga, seekord naine röökis elu eest – seda vist sõna otseses mõttes. Isegi meest oli seekord kuulda. Ma olin ikka väga lähedal sellele, et üles minna ja kuskile helistada. Pärast naise metsikut karjumist, millele lisandusid veel lapsed jäi kõik vaikseks – jäin mõtlema, et ei tea kas naine ellu ikka jäi. Tuli välja, et jäi sest hommikul oli vana hea kisakõri tagasi.  Naabrimees näeb välja täpselt selline:

Ainult, et nende karvade sisse kujuta ette üks tüüpiline ära joonud aborigeen ja jooksmise asemel on käes veinipudel. aga muidu täitsa sama :)

Oi kui tore oli täna ülikooli minna – ilm oli pilves ja nii hea ja normaalne temperatuur. Lootused olid üleval, et täna saab paika pandud välitööde plaani. Nägin ülemust ja rääkisin temaga mitu korda päeva jooksul aga jutt ikka ümmargune, et vist esmaspäeval aga kes ja kuna ja kus seda ei tea. Istusime ülikoolis poole viieni siis tulime ära. Pakuti välja, et pühapäeval minna jõe äärde ja pärast seda laborisse. Mul on juba pühapäevaks plaanid tehtud ja ei tahaks neid mitte ära jätta. Nii et selline väike lootusetuse tunne tuli sisse.

Tulin koju ja neiu istun-päevad-läbi–majas polnud mitte midagi teinud, eriti polnud ta oma nõusid ära pesnud. Tüütu natuke. Pärast käisin poes söögikraami ostmas. Koju tulles oli juba tuju parem. Õhtul vaatasime telekat ja sõin šokolaadikooki jäätisega. Naabermajas oli õhkkond rahulikum, see tulenes vast sellest, et suitsetati kanepit (päris tugevad lõhnad jõudsid minu tuppa). Kuulsin majakaaslaste käest, et naabrinaine oli eile öösel käinud veel mingeid pudeleid puruks peksmas tänaval ja üks lastest oli ka väljas (võib olla lõhkus mehe viinapudelid ära ja seepärast pärast mees tahtis naisele kere peale anda?)

25. päev. 10.12.2011, laupäev.  Jõulupidu

Täna korraldati Perthi eestlaste jõulupidu. Kuna jõululõuna algusajaks oli märgitud 12, siis pidin kodust välja astuma juba 10.30. Rongidega kohale ja Eesti aukonsuli majas olimegi. Tee peale jõi kena park, palmide ja sellise skulptuuriga:

Maja ise oli täitsa kena, tundus olevat vanem maja (kõrged laed ja suur koridor jne). Aedki oli ilus. Aias laua taga istudes oli selline õdus suveaia peo tunne. Palju eestlasi ümberringi ja tuuleke ja noo täpselt eesti ilus suveilm. Sain oma kauaoodatud leiba! Või ja koduse maksapasteediga – oi kui nämm! 

See maksapasteedileib oligi kõige kõigem üldse kogu lõunasöögi juures. Tegelikult pakuti ka veel kartulisalatit ja kartulit hapukapsaga. Verivorsti ja sealiha sai ka. 

Magustoiduks jäätis ja kaneelirullid. Otsin maksapasteeti tiba kaasagi. Noo jõulutunnet küll ei tulnud, aga mõnusa aiapeo tunne oli küll. Rahvast oli vist nii 70. Oli vanu ja noori. Ühtede väliseestlastega sattusime rääkima. Naine oli pärit Pärnust ja lahkust Eestist kui ta oli 5 aastane (enne sõda). Eesti keelt ei rääkinud aga ütles et on Eestit korduvalt külastanud. Rääkis, et esmakordselt külastas Eestit 1976 vms aga siis pidi ta korraliku summa välja käima ja selle eest sai ta olla vaid Tallinnas ja sedagi 3 päeva. Jõuluvana käis ja jagas mõnele inimesele kinke.

Jõululaule lauldi ka. Kolm tundi möödus kiirelt ja peale kolme tulime ära.  Suutsin selle ajaga ilusti dekoltee ära põletada. Loll päike noh.

Õhtul läksin mingi inglise tüdruku sünnipäevale, ta sai 21. Välja nägi 28. Aga tort oli lahe:

Omanike linnuke võlus peamiselt meeste südameid. Naisi ta eriti ei sallinud ja seega ma küll tegin talle pai aga natke hirmutav oli ka:

Samas omaniku kahest koerast üks ei sallinud eriti mehi. Väikem oli aga tõeline musiloom ja tahtis limpsida kõike ja kõiki ja kogu aeg.

Majas sees oli akvaarium, mille sees olevad kalad näksasid meelsasti sul sõrmest, kui sa piisavalt jobu olid ja oma sõrmi sinna akvaariumisse toppisid:

Sain seal süüa ühe burgeri, mille liha maises nagu hallitus (arvatavasti oli seal mingi kahtlane juust vahel). Igatahes mina seda süüa ei saanud. Siis jõin mahla ja vett. Sealne maja oli ikka väga õudne. Esiteks majaomanik nägi välja ja tõenäoliselt oligi nagu vana hipi joodik + ta oli totaalselt täis ja rääkis mehesuguorganitest peamiselt. Maja ise oli umbne ja räpane, aknad olid lahti - ilma võrguta, mis tähendas igasuguseid putukolevusi oli majas küllaldaselt. Jube igatahes. Üks poiss, kes minu tuppa kolib, elab praegu seal ja ei jõua ära oodata, kuna ta saaks ära kolida. Aga aiaga oli palju vaeva nähtud. see oli täis tulukesi ja taimi ja tõrvikuid ja kujukesi.

26. päev. 11.12.2011, pühapäev.  Fremantle

Sain mõne tunni vähem magada kui oleksin tahtnud, peale poolt kümmet teatas Birgot, et eile olevat üritatud ülikoolist talle helistada ja teatada, et täna hommikul on jõele minek?!?!? Mingit e-maili ei saadetud. Siis kui Birgot teate oli kätte saanud oldi juba jõel. Lahe: kuu aega ei toimu midagi ja siis laupäeval otsustatakse, et pühapäeval minnakse välitöödele ja laborisse? Et siis tööpäevadel teha jälle mitte midagi. Igatahes läksime meie majakaaslastega 11 aeg Fremantle`sse. 45 mintsa rongisõitu kodu juurest ja kohal me olimegi. Jalutasime ringi, käisime turul. Tänaval sai näha punktorupillmängijat. 

Siis käsime kohvikus nimega Monk, sõin pitsat, mis oli väga hea.
Koos Nataliega:

Natalie ja Alliega:

Siis läksime iirlastest paariga ranna äärde jalutama. Noored jäid jooma. Nägin ka natuke purjetamise MM-i (eestlase paadikest sealhulgas). 

Ranna ääres oli kenakesi kujusid, kellega pidi jaoks poseerida, mina ahistasin rokkarit:

Shane ahistas kena naiskuju:

Peale viit hakkasime tagasi kodu poole minema. Mul hakkas tagasiteel paha, ei teagi millest. Äkki väsimusest. Ja kõndida ma ka enam ei jõua. Kõhust hakkab kohe pistma kui tahan normaalselt kõndida. Õhtuks sõin grillitud känguruliha, kõrvale võtsin hapukapsast ja pasteedisaia J. Väsitav päev aga olen rahul. Ilm ei olnud päev otsa kõrvetavalt kuum ja mere ääres on ikka hea tuuleke ka.