Trenn & tragöödia
Trenn läks meil tegelikult imehästi, Glenn oli kohe eriti tubli, hüppas tõkkeid ja läbis tunnelit ning poomi 5+.
Aga siis kui tuli A tõket ületada, hakkas Glenn pelgama ning jooksis tõkkest tagasi ja eemale. Esimene, kelle juurde ta jõudis oli üks uus tegelane, malamuut Ranger, kuna Glenn polnud saanud teda nuusutada siis oli vaja kähku saba alla nuusutada ja ehk ka isegi proovida selga ronida. 9 kuune malamuut ei olnud sellega päri ja ilma hoiatuseta ründas Glenni - Glenn hakkas vastu kaklema. Kui ma sain Glenni kaklusest eemale haarata, nägin, et Glenn veritseb - tükk kõrvast oli puudu! Pärast seda jooksime ruttu kliinikusse - õnneks oli kliinik paarisaja meetri kaugusel ja sinna jõudsime loetud minutitega. Haavast tuli rohkelt verd - kliinikusse jõudes olid mu mõlemad käed üleni verised. Kliinikus arst puhastas haava ja üritas verejooksu peatada - niipea kui see oli õnnestunud raputas Glenn pead ja lõi sellega veresoone jälle lahti. Lõpuks pääsesime ikkagi koju - kella 23 aeg. Ja välja nägi ta meil siis selline (peale pesu):
Terve öö magas meie juures ning arvatavasti ei olnud talle veel täielikult kohale jõudnud, mis juhtunud oli.
Aga siis kui tuli A tõket ületada, hakkas Glenn pelgama ning jooksis tõkkest tagasi ja eemale. Esimene, kelle juurde ta jõudis oli üks uus tegelane, malamuut Ranger, kuna Glenn polnud saanud teda nuusutada siis oli vaja kähku saba alla nuusutada ja ehk ka isegi proovida selga ronida. 9 kuune malamuut ei olnud sellega päri ja ilma hoiatuseta ründas Glenni - Glenn hakkas vastu kaklema. Kui ma sain Glenni kaklusest eemale haarata, nägin, et Glenn veritseb - tükk kõrvast oli puudu! Pärast seda jooksime ruttu kliinikusse - õnneks oli kliinik paarisaja meetri kaugusel ja sinna jõudsime loetud minutitega. Haavast tuli rohkelt verd - kliinikusse jõudes olid mu mõlemad käed üleni verised. Kliinikus arst puhastas haava ja üritas verejooksu peatada - niipea kui see oli õnnestunud raputas Glenn pead ja lõi sellega veresoone jälle lahti. Lõpuks pääsesime ikkagi koju - kella 23 aeg. Ja välja nägi ta meil siis selline (peale pesu):
Terve öö magas meie juures ning arvatavasti ei olnud talle veel täielikult kohale jõudnud, mis juhtunud oli.Järgmine päev...
...oli ta aru saanud, mis juhtunud oli. Niipea kui tema kõrva puudutasime hakkas ta ülekere vappuma ja hingeldama. Samas ei saanud puudutamata ka jätta kuna üsna tihti Glenn raputas sideme peast ära ja lõi ka veresoone uuesti lahti. Kaisutasime siis teda ja pool päeva ta lamas teki sees ja värises.
Hiljem hakkas ta ennast juba püsti ajama - tuju tõstmiseks sai ta Henryga koos olla, kuigi tavapärase terrori asemel Glenn ainult korra nuusutas jänes ja oli kurb edasi. 
Täiesti südant murdev on oma koera näha täiesti tundmatuna - endise super hüper rõõmsa koera asemel on kurb ja õnnetu koer :(
Laupäeva hommikul saime sideme ära võtta. Kuigi kõrvaga tegelemine ehmatas Glenni jälle, oli näha, et ilma sidemeta on Glennil palju parem. Päeva peale hakkas ta juba rohkem suhtlema ja ka meie meel läks helgemaks, sest Glennis oli vahepeal juba rõõmsamaid hetki. Pühapäeval oli tuju veelgi parem ja juba ta terroriseeris natuke ka Henryt ja musitas ja "maadles" minuga. Jess! Ja kui minu ema tuli läbi siis talle hüppati ka juba tervituseks üles...minul super mega hea meel selle üle.
Selline ta siis näeb oma osalise kõrvaga välja:
Hetkel on probleemiks, et ta pelgab välja minemist. Kuigi kui ta on juba väljas on siis saba on natukene ka rõngas - aga häda tehakse kiiremas korras ära (ei mingit märgistamist) ja ollakse nõus ruttu tuppa minema. Samas naabritädisid musitab peaaegu samasuguse innuga kui enne :)
Minu suurimad kartused on, et ta hakkab kartma agilityt või selle trennikohta või, et ta muutub agresiivseks teiste koerte suhtes - ma väga väga loodan, et siiski mitte!
Hiljem hakkas ta ennast juba püsti ajama - tuju tõstmiseks sai ta Henryga koos olla, kuigi tavapärase terrori asemel Glenn ainult korra nuusutas jänes ja oli kurb edasi. 
Täiesti südant murdev on oma koera näha täiesti tundmatuna - endise super hüper rõõmsa koera asemel on kurb ja õnnetu koer :(Õnneks tulid õhtul Glennile pai tegema minu ema ja õde. Korraks isegi Glenn liputas saba aga siis värises edasi ja ronis kaissu. Kogu päev ronis Glenn ise kaissu ja tahtis pai ja lähedust.
Laupäev & pühapäev
Selline ta siis näeb oma osalise kõrvaga välja:
Hetkel on probleemiks, et ta pelgab välja minemist. Kuigi kui ta on juba väljas on siis saba on natukene ka rõngas - aga häda tehakse kiiremas korras ära (ei mingit märgistamist) ja ollakse nõus ruttu tuppa minema. Samas naabritädisid musitab peaaegu samasuguse innuga kui enne :)Minu suurimad kartused on, et ta hakkab kartma agilityt või selle trennikohta või, et ta muutub agresiivseks teiste koerte suhtes - ma väga väga loodan, et siiski mitte!
Comments