Oleks...

Upun mõtetesse, mis algavad sõnadega "Oleks...".

Oleks ma Glenni varem kaklusest ära saanud võtta...
Oleks ma ise lihtsalt koerte vahele hüpanud, mina oleks ju hammustust palju paremini üle saanud...
Oleks ma saanud Glenni kinni võtta kui ta tõkke pealt maha jooksis...
Oleks keegi teine koer olnud kõige esimene, kes Glennile vastu sattus...
Oleks me tõkkeületamisjärjekorras tagapool olnud...
Oleks ma üldse trenni minemata jätnud...

Süümepiinad ei anna asu - mina ju vastutan Glenni eest, järelikult olen ka vastutav talle tekitatud traumade eest...

Miks Glenn? - ta on kõige kõigem ju - rõõmus, õnnelik, õrn.
Tunnen vastutust, sest Glenn ei olnud seda kuidagi ära teeninud - läks ta ju ainult uudistama, kes see uus poiss trennis on...ja hakkavad uuesti oleksid peale... oleks ma kuidagi seda ette näinud, oleks ma teadnud, et teine koer võib kuidagi agressiivseks muutuda....oleks oleks oleks...

Kahetsen, et olen võtnud Glennilt rõõmsa tuju, kuigi iga päevaga suudab Glenn järjest rohkem rõõmustada. Täna tõi isegi mulle mänguasja aga siis tegi kõrv valu ja Glenn puges laua alla kerra. Teda õnnetuna vaadata on liiga raske - soovin, et saaksin midagi muuta. Vaja oleks ajamasinat - kui kellegil on siis andku teada!

Ainus mõte kui ma jooksin tol õhtul, Glenn süles, kliiniku poole oli, et ma ei vii ühtegi koera enam kuhugi trenni ega üldse teiste kortega kokku! Nii on ju kõige lihtsam - hoiad koera endaga ja midagi ei juhtu. Aga kui koer jumaldab teisi koeri ja trenni? Ma tahan, et mu koer oleks õnnelik - muud ei midagi.

Tuuli