Skip to main content

Tuuli reisipäevik, vol. 2


6. päev. 21.11.2011, esmaspäev. Esimene päev ülikoolis
Tänane päev algas varakult. Juba 7.45 käis äratuskell. 8.35 läksin kodust välja. Tee peal sain Birgotiga kokku ja 9 aeg jõudsime ülikooli. Juba oli palav. Natuke marssisime ringi ja tegin tutvust ka siinse juhendajaga. Rääkisime tund aega, tegelikult tegi 99% rääkimise osast tema ja meie Birgotiga kuulasime.  Lubas välja mõelda mu tulevased ülesanded. Peatselt oligi käes lõuna aeg. Pugisime ülikooli kohvikus kõhud hamburgerist punni aga hamburger oli täitsa tervislik – kohapeal tehtud kotleti ja värske salatiga, ilma juustuta. Õigemini oligi sai, kotlet, salat, tomat ja vist piisk ketšupit ka. Aga maitsev oli. Olin isegi korraks asjalik ja lugesin antud artikleid ja korrastasin muidu kaustu arvutis. Kella nelja aeg asutasime end kodu poole. Kodust kiirelt läbi mindud läksime Birgotiga lähimasse suurpoodi ja ma sain nädalaks vajaliku toidukraami varutud. Seljakotitäis kraami, sest kõike oli vaja osta – alates soolast ja jahust kuni puuviljadeni välja. Arve poes oli ligi 65 dollarit. Aga loodan, et mul eriti see nädal toidu peale ei kulu ka. Tegelikult päris hästi kui arvestada, et reedel käisin 35 dollari väärtuses kaupa ostma ja seda jagus 3 päevaks.
Teel poodi nägime ülilahedat taime. Selle viljad/õied transformeeruvad super ägedaks.
Pildil kõik 3 sama vilja aregustaadiumi (paremalt vasakule): hakkab õitsema, õitseb ja "käbi".
Selle „käbi“ kõige lahedam osa on see, et ta on üleni justkui sametiga üle tõmmatud. Lihtsalt lahe!!!
Loomulikult korjasin ma selle kaasa. Lisaks nad õitsevad nagu mingid söödavad viljad.
Koju tulles tegin pannkooke. Kõigile, kes maitsesid kiitsid. Üks pannkoogi ekspert küsis, et kas ma tegin ka nö valmis-mixist, vastasin, et ei. Küsis siis, et mis ma siis sisse panin, et nii maitsvad tulid. Nagu ikka muna, jahu, piim, suhkur ja sool. Muidugi küpsetamisega olin tiba kimpus – eks ma hakkama sain aga Raido oleks paremini saanud. Mul oli ikka nii, et kas õli oli liiga palju või liiga vähe. Kõik said ja jäi mulle homme lõunaks ka veel. Hollandlased pakivad asju. Olid siin 4,5 kuud ja homme lähevad ära.

7. päev. 22.11.2011, teisipäev.  Pähh
Täna hommikul esimene päev  kui oli raske tõusta, kuigi äratus oli alles 8, siis kuna ma olin pool ööd pidevalt üles ärganud siis oli hommikul uni väga magus. Tulin üles ja ülla-ülla, süda oli paha. Panin kiirelt 2 ploomi nahka. Ega eriti parem ei hakanud. Sõin ühe juustusaia ka. Ja hakkasin ülikooli minema. Südamepaha läks pigem hullemaks. Mõtlesin, et mis jama on, ma sõin ju aga ikka järgi ei anna. Siis üks tüüp mõtles, et oleks lahe mind oma autoga jälitada. Alguses sõitis mööda ja peatus lähedl oleva maja ees. Noh arvasin, et ootab kedagi tollest majast. Tervitas mind. Naeratasin viisakalt vastu. Läksin edasi. Mingi aja pärast  kuulsin vaikset rataste sahinat, piilusin ja too sõitis mul järel – noh nii pool meetrit tagapool. Kõndisin edasi ja õnneks mehel lõppes autotee otsa ja mina putkasin majade vahele. Täitsa õudne tunne oli. Samal ajal läks mu iiveldus ainult tugevamaks kuniks-just nii- hommikusöök tuli välja (jummala esimest korda raseduse ajal). Õnneks see leevendas natuke isegi enesetunnet. Korraks oli küll tunne, et pööran otsa ringi ja lähen koju ja viskan pikali. Aga see mõte oli vaid korraks.
Ülikooli jõudes tegin mõned pildid. 
Minu "kontor":
 Ülikooli ümbruses:
Ülikooli linnaku plaan, päris uur ala ja päris palju maju:
Alles pärast lõunasööki läks südamepaha üle, mis asendus peavaluga ja see kestis kuni magamaminekuni (arvan, et sain päikest pähe). Ühesõnaga kehva päev. Ahjaa, söögiks tegin kartuleid, mis maitsesid kui kala.
Täna õhtul läks hollandi paarike ära. Teevad tiiru Sindney`s ja siis Taimaal ja siis Hollandisse. Olid siin, Perthis 4,5 kuud.

8. päev. 23.11.2011, kolmapäev.  Ujuma
Täna öösel magasin hästi. Ärkasin juba enne kella: 7.30. Jõin mahla, sõin hommikust ja poolmigi. Vaatasin telekat, kus näitas ilmateadet, mis ütles, et kogu austraalias kõige kuumem koht on Perth J Täna 36 ja homme 37 kraadi. Panin selga kleidi ja pähe kübara, eilsest päikesepistest olin õppinud. Väljas oli super tugev tuul, mis tegi juba 8:30 väljas oleva kuumuse talutavaks. Lõunatasime Birgitiga väljas murul. Aga kodu poole minnes, nii kolme aeg oli küll super kuumus. Päike ikka kõrvetas hullusti. Hoolimata sellest, et mul oli suure äärega kübar  oli mu nägu ikka koju jõudes liiga palju päikest saanud. Muidu polekski asi vingumist väärt aga see 4-5kg raske seljakott teeb olukorra vastikumaks. Koju jõudes oli paarikümned minutit aega riided vahetada ja mõni puuvili põske panna ja siis läksime UJUMA!! Küll oli tore! Väliujula asub minu juurest 340 meetri kaugusel. Super lahe ju. Soetasin endale kohe 10x pileti (37 dollarit). Ja ujumine sai alata.
Kui ise poleks kogenud ei usuks aga väljas oli kraade üle 30-ne, ja vesi oli ka soe aga kui välja veest tulin siis olid külmavärinad ja täitsa külm, istusin niikaua kui kuivama hakkasin räti sees. Mõne aja pärast hakkas jälle palav ja siis uuesti vette. Kusjuures eriti kaua ei jaksanudki olla. Muuseas mitte üks inimene ei päevitanud seal. Kõik passisid varjus või ujusid. Kujutasin ette kui mingi eestlaste tibigrupp oleks seal olnud oleks kogu muruplats täis päikese käes kõrbevaid neide. Tunnikese sulistasime ja siis koju. Kodus oli tööle pandud konditsioneer. Lõpuks ometi, hommikul oli täitsa lämmi. Nüüd on majas 26 kraadi ja on mõnus jahe J. Muuseas, selle napi tunni jooksul kui ma ujusin ja kogu aja veest väljas olime varjus jõudsin endale päevikate randid kehale päevituda. Päike on ikka väga jube kuum – lausa on tunda kuidas su nahk kõrbeb. P.S. Need kalamaitselised kartulid on vähe söödavamad praetult. P.P.S. Mõõtsin Google Earth´ist ära tee ülikooli – 2,18km.

9. päev. 24.11.2011, neljapäev.  Spicy!
Ilmajaam lubas 37 kraadi. Mind päästis ülesulamisest vaid see, et tegelikult ülikoolist tagasi tulles natuke pilvitas ja ei olnudki niiiii hull. Õhtusöögiks tegin omleti. Selle jaoks olin poest ostnud suitsuvorsti, mille peal kiri MILD ehk siis mahedamaitseline. Lõiganud viilu suitsuvorsti kuueks väikeseks tükiks, riskeerisin J ja proovisin ühte tükki. Ja suu põles!! Ma tõesti ei tea, mis maitsega siis see pagana vürtsikas vorst veel on. Igatahes õhtusöögi kõrvale kulus palju piima ja vett.
Siin on kõik majad kivikatustega ja eterniidist või terrassilaudadest aedadega… või nagu meil metallaiaga või pole üldse aeda ümber.
Natuke pilte meie maja köögist ja elutoast:
Kohalikust hommiku televisioonist näidati meest, kes päästis ühe tüdruku hairünnaku käest. Niiet vesi oli juba verest punane ja siis see mehemürakas tormas vette ja haaras 3,5 meetrisest haist sabapidi kinni ja nii sai tüdruk põgenema. Õnneks hai lõi kartma ja meest ennast ei rünnanud. Tüdrukul kintsu peal oli täitsa suured haavad. Mees sai Austraalia kangelasmedali.

10. päev. 25.11.2011, reede.  Täitsa hea
Täna öösel magasin uksed aknad lahti, st kogu majas olid kõik uksed aknad pärani lahti (kõikidel lahtikäivatel osadel on ees võrk ja trellid). Ja vast tulenevalt ka jahedast temperatuurist magasin superhästi. Äratuskella viimase helina peale tegin silmad lahti. Nägin mingit hullu und. Bussisõidust ja perest. Huvitav kogu raseduse vältel olen päris mitu korda unes näinud bussisõitu. Muuseas seekord bussijuht juhtis bussi kuskilt teise vagunu keskel (ärge küsige miks bussil vagunid olid). Igatahes palju rahvast oli, Taisi ja Mai-Liis kaasa arvatud. Okei, uni uneks. Ajasin ennast üles, tegin 2 sooja juustusaia (normaalse juustu ja normaalse saiaga). Eelmine sai oli mul rosinasai aga koos kaneeli ja mingi imeliku maitseainega veel. Ja ei olnud eriti hea. Eriti veel mingi imeliku juustuga mis soojaks minnes hakkas hammaste külge kleepuma J.  Esmaspäeval ostsin poest õuna-mango naturaalmahla – oli ainult 2 liitrises pakis ja andis ikka vedada aga noo ikka superluks mahl on!! Ühesõnaga, sõin oma saiad ja jõin oma mahla ära ja ülikooli poole minema, olin tiba ju sisse maganud, sest mu äratuskell on äratama pandud nö viimase minuti peale. Õue minnes tabas mind õnnetunne J. Päike oli pilves, tuuleke ja kraade vast nii 22-23. Oi kui hea, isegi seljakott ei tundunud enam nii raske. Muidugi ülikooli jõudes olin ikka väsinud ja ülekuumenenud aga see oli nohu võrreldes eelmiste päevadega. Täna olime hüperasjalikud. Meiega liitus üks itaalia tüdruk, kes paar päeva tagasi ka siia saabus. Igatahes käisime ülikooli ümber ringi ja mõõtsime erinevate asjade spektreid. Tulime tagasi lõunatasime ja siis saime teada, et me peaksime mõõtma tiba teiste seadistusega. Läksime uuesti mõõtma ja pärast seda tuligi aeg kodu poole minna.
Maja ehitamise käib siin kiirelt. Täna hommikul kooli minnes nägin et eile õhtuga on vundament valatud (liiva peale), õhtul koolist tulles olid juba kõik maja seinad püsti mingisugusest kiviblokist).
***
Õhtul olin home alone -iirlasi pole saabunud ja teised läksid kinno. Vaatasin elutoas telekat ja sõin ja rääkisin raidoga juttu. Kusjuures päris kõhe hakkas isegi. Arvan, et seetõttu, et oli pime ja siin pole ju kardinaid ja samas mingid krõpsud käivad jne.

11. päev. 26.11.2011, laupäev.  Shoppamas
Ärkasin seepeale, et naabrite kutsikas nuttis. Jah need hullud kõrvalmajast võtsid endale koera, ei saa ma aru miks. Olen üsna kindel, et see koer oli pandud vannituppa kinni ja seal ta nuttis ja piiksus. Ja vahepeal käis selline metalli heli, nagu oleks kutsikas mingi toru küljes ketis olnud. Ema ja lapsed teisest toast vahest ikka karjusid et: „SHUT UP, PUPPY!“. Mingi tunni või pooleteise pärast jäi kõik vaikseks – äkki viisid koera välja või võtsid tuppa. Rääkisin seda ka perenaisele, kes ütles, et neil ennegi kutsikas olnud, kes ka vist nuttis palju. Ta helistas mingisse piirkonna turvateenistusse ja nood käisid vaatamas. Pärast seda oli kutsikas kadunud. Perenaine ütles, et kui mulle tundub, et seal on asjad korrast ära siis võin ma ise ka helistada. Maksin üüri ka är. Nüüd kõik sellega korras. Õnneks sain kokkuleppele, et tagatisraha võetakse kui üürina, sest mul pole viimasel päeval saadava 370 dollariga muidu midagi teha. Igatahes sai kõik korda. Niisiis andis ta ka veel paar vihjeid kuidas saada supersuurde kaubanduskeskusesse, ilma suurt teed kasutamata.
Läksingi, täna oli kena ilma, jahe tuul ja poolpilves ilm. Tee peale jäi väga ilus naabruskond ja üks garaažimüük. Astusin garaaži sisse – ja leidsin ühe keha asjakese, maksis 1 dollar. See on mõeldud põnnile. Siis tuli mingi soovahe terviserada, mis nägi välja nagu pilt õudusfilmist :)
...ja varsti pärast seda olingi suures ostukeskuses. Sinna oli tiba üle 3 kilomeetri. Ega mul oli sinna asja ka, nimelt vaja hankida uued lühikesed püksid. Vanad kipuvad väikseks jääma. Saingi ühed, 20 dollarit – kõige odavamad aga ikkagi minu arust superkallid, mina oleks võib olla 5 dollarit maksnud nende eest. Ega ma eriti ei viitsinud seal ringi käia, kõik oli nagunii liiga kallis nii 40-60 dollarit. Tagasi mõtlesin minna meile lähemale suurde toidupoodi bussiga. Aga bussini oli aega, nii et pool maast jõudsin jala käia.
Tee peale jäi üks mälestusmärk:
Poes läks ilmatu kaua, jälle tulin ära 100 kg toitu kaasas J. Kogu shoppingutrip kestis ligi 4h.
Koju jõudes olid jõudnud kohale ka iirlastes paarike. On noh nii 30 ümber ja sõitsid siia autoga idakaldalt, nii et on Austraaliat küllalt näinud. Tegelikult vestlusest selgus, et nad lahkusid juba jaanuaris Iirimaalt ja on olnud Austraalias juba pool aastat ja kavatsevad siin olla vähemalt paar aastat, sest Iirimaal pole tööd.

12. päev. 27.11.2011, pühapäev.  Kängurud ja koaalad
Siin on ikka seinad nii õhukesed, et Viimsi seinad tunduvad ülipaksud. Ärkasin üles selle peale, et kuulsin kuidas naaberMAJAS lapsed jooksid ühest toast teise. Ja mul oli aken kinni! Tunne oli selline, nagu oleks nad padistanud üleval korrusel, kõik sammukesed olid kuulda – kisast rääkimata. Ma kuulen aken kinni, kui keegi paneb seal majas klaasi lauale jne. VÄGA TÜÜTU! Täna pesin pesu.
Kell 11.10 läksin välja, suunaga loomapark. Kõigepealt bussiga kesklinna, siis rongiga keskjaama, siis teise rongiga kuhugi ei tea kuhu, ja sealt bussiga loomaparki. Oli palju linde. Känguruid sai kiusata. Ausalt öeldes hakka mul neist loomadest seal kahju. Olud olid suht kitsad, ja kängurus nägid ikka tülpinud välja. 
Mõnel linnukesel oli küll kitsas:
Üks käguruliik nägi välja nagu hiiglaslik rott:
 Ilus lind (cattle egret, veisehaigur):
Dingo:
Üks pidukleidis papagoi:
Paabulind ikka ka:
Ja lõpuks jõudsin ka koaalade juurde. Sain pai ka teha aga väga ei tahtnudki neid kiusata, sest nad nägid suht õnnetud välja:
Nad on ikka väga nunnud:
Puu, mille nimi on jõulupuu (christmas tree):
Hallipäine lendav rebane :) (Grey-headed flying fox):
Karvanina vombat (Hairy-nosed wombat):
Video neist nunnudest loomadest seal pargis:
Käisin vaatamas ka „Farm show´d“, kus näidati kuidas kelpie karja ajab ja kuidas lammast pügatakse. Pügamiseks välja valitud lambal oli aga minu arust päris kole haav tagajalal. Videost võib näha. 
Peale nelja oli aeg lahkuda, sest pool viis läks viimane buss. Bussiga rongijaama, ja sealt leiutasin, et äkki saan lihtsamalt koju. Vahetasin poole tee peal rongi ja tulin umbes mingis peatuses maha. Õnneks tee viis tuttavasse kohta ja kuueks olin kodus. Õhtul toimus väike grillpidu. 
Tehti mitut sorti liha – kana, loomaliha, mingit sea- ja lambaliha kotletid juustuga, vorstikesed ja siis veel känguruliha ka, mis oli ultrahea.
Mina tegin kooki kõigile. Nämm nämm. Magama sain kell 1.
P.S. Naabrite kutsikat pole rohkem kuulnud. Eile ainult kuulsin, et nad rääkisid midagi temast.

Comments

Anonymous said…
Hei Tulkin! Nägin sind öösel unes, olite Raitsiga külas mul. Mõtlesingi, et peaks blogi tsekkama, et kuidas sul läheb. Tore sindki piltidelt leida ja need loomakesed on ikka supernunnud seal. Meil eile/täna tormas ja ilm on suht raju, veidike päikesepaitust võtaks küll:)
Mõtlesin just, et kas igatsed oma poriseid jalutuskäike poistega külavaheteel? Et tõmbaks selga rohelise tupsudega kampsiku, punased dressikad, jope ja kummarid ja läheks jalutaks postkastideni? Pole vist praegu väga sinu teema?:)
Ole terve ja rõõmsaid päevi sulle:)
Kadri
Tuuli said…
Hei,
porine ilm pole tõesti minu teema aga vahetaks selle iga kell ilma vastu kui varjus on üle 30 kraadi - kohe ausalt. Ma olen üdini vilets kuumataluja. aga oma poistega läheks ma praegu jalutama isegi kui põlvini mudas peaks olema (loodetavasti Raido oleks valmis pärast seda neid pesema) - igatsus on lihtsalt väga suur.
Aitähh lõbusa kommentaari eest!
Kallid sulle!
Hei:D Katsu ikka igatsusest üle saada, sest see mis seal on, on kogemus kogu eluks!! Kuigi igatsus nii loomulik tunne ja meie kõik igatseme ju sind kaa!!

Sinu blogi on alati nii lahe lugeda- oskad väga hästi kirjutada. Mine tea, äkki kirjutad kunagi mingi raamatu ka millestki:D

Ja proovi veel huvitavat toidukraami- poleks iial arvanud, et känguru liha võiks hea olla.-..tundub suht väka:D

KALLIKALLI, tibu teeb suure limpsti sulle kui saaks!
Tuuli said…
Hei,

tänud lohutamast. Uusi toite ei taha eriti proovida, sest siis peab neid ju ostma...ja kui on väka siis on raha raistatud niisama.

Kallid väikesele ja suurtele ka!!