Mõtlesin, et solgin natuke koerte blogi ja teen siia iganädalasi sissekandeid oma reisust.
Esimene sissekanne tuleb super pikk, seda peab kohe hoiatama, just tänu Singapurile, peamiselt virisen toidu üle :) (vabandan, ette igasuguste kirjavigade pärast).
1. päev. 16.11.2011, kolmapäev. Saabumine Singapuri
...ja süüa sain lõpuks kell
23:15…enne oli vaja vaaterattale jõuda ja siis tagasiteel otsida koht, mis
lahti oleks. Vaaterattale jõudsin viimasena, peale mind pandi kinni. Aga ilus
oli.
Tulekesed taga on erinevad kruiisilaevad, neid oli küll tohutult palju:
Kahjuks nüüd jalad valutavad ja villid on ka. Kuna arvasin, et oleks kõige parem panna jalga tuttuued kingad. Õnneks olin piisavalt taibu, et pistsin igaks juhuks ka vanad ära käidud kingad jalga. Ja tuligi välja, et oli vaja poolel teel vaateratta juurde kingad vanade vastu välja vahetada. Hotelli tagasi jõudsin südaööl.
Kogu linn oli täis elevante ja kõik olid erinevad:
Siin ka väike kommentaaride video mul kokku mätserdatud:
Neljaks olin omadega totaalselt läbi ja otsustasin ära minna.
Bussiga tagasi. Buss peatus jällegi seal samas suures keskuses. Otsustasin midagi
süüa saada, sest paarist minimuffinist päevajooksul oli selgelt vähe. Super
pika jalutus käigu tulemusena leidsin kõrval majast mäki. Jah, suundusin
õnnetundega sinna. Võtsin kohe ühed suured friikartulid ja mmmm kui mõnusad –
soojad ja ilma vastiku maitseaineta. Kõht sai enam vähem täis aga igaks juhuks
võtsin ühe burksi ka. Sellest pool jõudsin ära süüa, teine pool rändas
seljakotti ja jäi õhtuks. Siis tagasi metroosse ja koju. Enne paar klõpsu hottelli ümbrusest. Kõige pealt teele jääv hindude pühakoda:
Minu hotelli tänav:
Minu hotell:
Selline lahe liikluskorraldus oli ka. Pildil olevad autod pargivad aga otse minejal tekib vist tiba raskusi?
Lõpetuseks maailma ilusaim puu (puu ise oli tegelikult täitsa tavaline aga need õied olid tõeliselt ilusad!
Jõudsin hotelli ei tea, mis kell: enne 7 vist. Plaan oli kell 9 magama minna, sest kell 5 tuli ärgata, et jõuda, kella 7-ks lennujaama. Laadisin pilte natuke ja pool kümme tudusingi.
Kõigepealt peab alustama jutust öö seiklustest. Kuna majanaabritel oli käimas tõsine läbu ja neil oli ka paar sõpra külas, siis mina passisin oma toas. Nad küll kutsusid mind ka aga kuna nad olid alguses õues ja suitsetasid ja siis mängisid mänge siis pidasin paremaks oma toas olla ja paari filmi vaadata. Filmid vaadatud sai ka pidu majas otsakorrale. Panin omale ka kõrvaklapid pähe, et oleks rahulikum uinuda. Äkki kuulsin mütsatust, mis oli ikka päris hea mütsatus, teadsin, et keegi kukkus. Hetk hiljem oli kõik vaikne ja minu ukse tagant kuuldus, et keegi helistas kiirabile. Läksin ka siis vaatama, mis toimub. Kõigepealt nägin kuidas üks neiuke (see araabias kasvanud) oli põrandal, nägu verine ja tema poiss oli tema kõrval ja oksendas. Nice! Üks külalistest hingeldas köögis ja teine oli väljas. Oli juhtunud see, et neiu oli olnud väga purjus ja hakanud vist oma toast välja minema kui ta vastu uksepiita hoopis kukkus. Kahjuks nii õnnetult, et kaotas teadvuse mitmeks minutiks ja tekkisid ka vist kerged krambid. Muidugi peahaavast tuleb palju verd ja veri jooksis üle silmade ja nina. Tüdruku poiss oli vaatepildist niivõrd šokis, et kukkus oksendama. Õnneks teine tüdruk (hollandlane) oli piisavalt kaine ja asjalik ja helistas kiirabisse. Tüdruk tuli teadvusele aga oli uimane ja ei teadnud, mis oli juhtunud. Õnneks poiss kogus end kiirelt ja seejärel oli väga asjalik. Ei lubanud tüdrukul magama jääda ja küsis igast küsimusi, nt et mis päev on? Kes täna meile külla tulid jne. Kiirabi tuli ja viis neiu loomulikult haiglasse. Peahaav ei olnudki väga suur ja veritsemine lõppes üsna kiiresti. Küll aga olin murelik, selle teadvuse kaotuse ja krampide pärast. Et ei oleks mingit ajupõrutust. Igatahes kuna oli uni läinud, aitasin ma kahel majanaabril jubedat läbu koristada. Kolme aeg läksin ära magama.
Esimene sissekanne tuleb super pikk, seda peab kohe hoiatama, just tänu Singapurile, peamiselt virisen toidu üle :) (vabandan, ette igasuguste kirjavigade pärast).
1. päev. 16.11.2011, kolmapäev. Saabumine Singapuri
Reis algas kell 16. 00 kui sõitsin kodust välja. Siis Tartu
Tallinn bussipeale ja Tallinna lennujaamast edasi Helsinkisse. Äraantava pagasi
kaal oli 19,1kg ja käsipagasi kaal 9,6kg. Andis tassida.
Täitsa tore oli startisime 15 minutit varem kui ette nähtud
ja kohal olime 10 minutit hiljem kui esialgselt väljuma pidime J
Edasi oli 2 tundi lennujaamas ootamist ja saigi minna pea 12
tunnisele lennule sihtkohaks Singapur. Lennuk oli suur ja vabu kohti oli piisavalt.
Mina olin akna all ja minu kõrval oli koht tühi. Sain mõnuga laiutada. Õhtul „nautisin“
kohutavat pastarooga kanaga, kust noppisin makaronid välja ja mugisin jääkülma
saiakest peale. Õnneks oli mul kaasas paar õuna. Vaatasin filmi, mis osutus
täielikuks jamaks ja kella 2 ajal öösel keerasin magama. Super külm oli. Mul
oli peal küll 2 tekki ja ikka oli külm. Magamine möödus heitlikult kuid siiski.
Üles ajasin ennest siis kui tuled põlema pandi so 8:30 hommikul.
Lühikesel
olemisel on see pluss, et ma sain ennast mõnusalt kerra tõmmata üle 2 pingi –
ei pidanud istuvas asendis magama. Hommikusöögiks oli mingid kartulid, omlett
ja lihapallid, saiake, jogurt. Lõikasin omleti ja saiakese pooleks ja sain kaks
omleti saia. Jogurt ka veel. Ülejäänu oli rõve.
Kohale jõudsime kohaliku aja järgi 17:20 ja hotelli jõudsin
20:00. Kogu selle aja vedasin oma 30 kilo ja seiklesin natuke ringi-kõigepealt
lennujaamas ja siis tänavatel hotelli otsides. Pimedas polegi see nii kerge. Metrooga
sõitsime ka umbes 45 min. Kohtusin 2 eestlasega, kes tulid siia konverentsile. Oli
natuke julgem otsida õigeid kohti.
Nüüd hotellis sai end värskendatud ja lähen linna avastama –
ilma ilmatu raskete kottideta aga fotokaga J Ja kõht on super tühi!
Linnapeale läksin kell 20:45...
Üks väike video ka linnast, käis just mingi laser- ja veeshow:
Tulekesed taga on erinevad kruiisilaevad, neid oli küll tohutult palju:
Kahjuks nüüd jalad valutavad ja villid on ka. Kuna arvasin, et oleks kõige parem panna jalga tuttuued kingad. Õnneks olin piisavalt taibu, et pistsin igaks juhuks ka vanad ära käidud kingad jalga. Ja tuligi välja, et oli vaja poolel teel vaateratta juurde kingad vanade vastu välja vahetada. Hotelli tagasi jõudsin südaööl.
Kogu linn oli täis elevante ja kõik olid erinevad:
2. päev. 17.11.2011, neljapäev. Ikka Singapuris
Ärkasin selle peale, et mööda koridori käis keegi ja
kõlistas kellukest. Vist oli viimane aeg hommikusöögiks. Kell hakkas 9 saama.
Uni oli heitlik, ärkasin iga tunni või paari tagant üles. Kuna minul
hommikusöögile asja polnud siis panin ennast valmis ja pooleteise tunni pärast astusin
super kuumale tänavale. Sihtkoht loomaaed. Loomaaeda jõudsin kella üheks. Oleks
saanud ka kiiremini aga esiteks pärast metrood tuli minna bussi peale, loomulikult
mina mingeid silte ei loe ja sammun uljalt tänavale võttes esimese ettejuhtuva
tänava ja hakkan seda mööda liikuma – kuniks tuleb bussipeatus. Minule
vajalikku bussi sealt ei väljunud, keerasin otsa ringi kõndisin tagasi
metroosse ja vaatasin infotahvlilt järele, oli vaja sõita kuskile maa-alla.
Seigeldes seal nägin ka silti hypermarket – pood! Kuna mul hommikusöök söömata
ja nälg pitsitas siis astusin poodi sisse. Valmistoidu sektsioonis oli loomulikult
hiina ja jaapani toit. Ma ei saa aru, mida nad sinna toidu sisse küll panevad,
et see nii vastikul haiseb. Läksin siis saia ja saiakeste juurde. Võtsin 2
tuunikala-lehttaigna pirukat, minigi juusturulli ja karbitäie beebi-muffineid +
vesi. Kokku läks 5 singapuri dollarit. Selgus, et see koht, kus ma olin oli
mingi super-hüper suur kaubanduskeskus – nii 4 korrusetäit poodisid. Seljakott
saia täis, võtsin suuna uuesti bussijaama poole. Selgus ka see, et sealsamas
kompleksis asus vist mingi suuremat sorti bussijaam. Leidsin oma vajaliku
bussipeatuse üles ja asusin järjekorda J. Siis bussi peale ja loomaaeda, kuna bussis süüa ega
juua ei võinud siis pidin veel natuke kannatama oma saiade söömisega.
Loomaaeda sisse minnes uudistasin ja kena jõehobu juures
varju all puhkasin.
Tuli välja, et juusturull on vastik. Seejärel tuli välja,
et ka tuunikala pirukad on vastikud. Mõlemad prügikasti. Siis tuli ka välja, et
muffinid on vastikud – AGA sellegipoolest söödavad. Need jäid edasi seljakotti.
Kuna loomaaias oli mitu söögikohta siis läksin sinna. Arvake ära, mis sööki
seal pakuti – hiina oma muidugi. Aga kuskil letis oli ka võileivad. Võtsin muna-majoneesi
võileiva: huvitavalt maitsestatud – et mitte öelda, et seda vastikut hiina
söögi haisu oli ka suudetud muna sisse panna. Aga nälg oli tugevam ja alla see
läks.
Loomaiaiast ka J
Enamus ajast oli tunne, et kõnnid lihtsalt mööda
parki, või metsa. Mingeid puure kuskil ei olnud, kõrgeid tarasid ka mitte.
Enamasti oli eraldajaks vaid kraav ja palju taimi.
Paljudes kohtades olid
klaasiga eraldatud varjualused, kust sai loomi jälgida. Tiigrite puhul oli näiteks
lihtsalt jõgi eraldajaks. Tiigrid olid ilusad - 3 valget tiigrit.
Ühe sabaots
karvutu ja roosa. Kohe posti otsas oli selline kiri:
Mulle meeldis, nii armas ju.
Kõmpinud pikalt ringi,
higistanud ja avastanud, et mõned tagumised nurgad on vaatama jäänud - nende vaatama minekuks
kasutasin küll kohalikku väikest tammikest (mis küll tähendas ekstra 5 dollari
kulumist).
Lõvide ala ümber oli ka kraav ja sinna olid pandud sellised elementaarsed asjad :)Siin ka väike kommentaaride video mul kokku mätserdatud:
Minu hotelli tänav:
Minu hotell:
Selline lahe liikluskorraldus oli ka. Pildil olevad autod pargivad aga otse minejal tekib vist tiba raskusi?
Lõpetuseks maailma ilusaim puu (puu ise oli tegelikult täitsa tavaline aga need õied olid tõeliselt ilusad!
Jõudsin hotelli ei tea, mis kell: enne 7 vist. Plaan oli kell 9 magama minna, sest kell 5 tuli ärgata, et jõuda, kella 7-ks lennujaama. Laadisin pilte natuke ja pool kümme tudusingi.
Sorry, et põhiliselt toidust räägin aga kui pidev näljatunne
ja südamepaha vaevab siis polegi muud mõttes. Ja sorry ka, et ei uurinud
kohalikke kööke ja ei söönud ehtsat staffi – no kui okserefleks peale tuleb
siis tahaks midagi tuttavat.
3. päev. 18.11.2011,
reede. Austraaliasse
Magama sain eelmisel õhtul kell 21:30, ärkasin 2 tunni
pärast üles ja und ei olnud. Kõik kuidagi häiris, väljast tulev tümps, liiga
suur padi jne. Vaatasin natuke telekat, vähkresin ja magama sain vist peale
kahte. Kell 5 oli äratus. Vinnasin ennast püsti, sõin 2 viimast minimuffinit,
panin end valmis ja hakkasin minema. Metroojaamas selgus, et sisse veel ei
saagi, õnneks vaid paariminutilise ootamise järel siiski uksed avanesid ja sain
minna perroonile. Täitsa palju rahvast oli kell 6 hommikul metroos juba. Paljud
läksid nagu minagi lennujaama. Kogu öö oli vastik tunne, mõtlesin, et äkki
juhtub lennuõnnetus. Tuli peale jube koduigatsus. Mul oli nii kurb, et ei saagi
tagasi koju sõita vaid pean hoopis veelgi kaugemale kodust lendama. Lennujaamas
leidsin õiged kohad kiirelt ja check-in läks kiirelt. Siis otsisin õige värava
– loomulikult eelviimane kauguselt J. Selg juba valutas eelmine päev ja tuikas ka nüüd.
Jube nälg ja väsimus ja koduigatsus ja lennupaanika oli. Kui juba olime õhku
tõusnud, valisin kiiresti filmi, mida vaadata ja see hajutas mõtted – täitsa
naljaks film oli, võin soovitada: „Bridesmaids“. Vahepeal anti süüa. Võtsin kana
ja polenta köögiviljadega. Sain vastikult haiseva söögi – polenta nägi neist
kõige õudsem välja. Ei suutnud ampsugi süüa. Väike soe saiake oli ka – selle
sõin mõnuga ära. Lisaks oli pähklikomm… Kui juba menüüst rääkida, siis hiljem
anti jäätist – pulga vaniljejäätis, sees külmutatud shokolaadikreem. Jäätis oli
super magus, norm oludes poleks ma seda söönud aga nüüd sõin. Enne maandumist
anti veel banaan – sõin selle kohe ära..nämm! Kuna lend kestis pea 5 tundi siis
jõudsin ka teise filmi vaadata: „Friends with benefits“. Suht tavaline, väga
naerda ei saanud. Peale selle sain oma südamepahaga võitlemiseks veel 1 osa
Simpsoneid vaadatud. Siis oligi maandumise aeg käes. Ruttasin päris hea
seljavaluga immigratsiooni letti, seal käis asi kiirelt. Kuna olin lennukis
saadud vormi täites vastanud, et mul on toitu kaasas, siis küsiti selle kohta.
Vastasin, et šokolaad. Pidin karantiinist läbi minema, kus kõik mu pagasi
nuusutas üle üks ilus beež labradori moodi koer. Mul tuli igatsusest väike
klomp kurku. Kutsule meeldis tumeda šokolaadi lõhn ja ta pistis pea sügavale
kotti. Hakkasin selle peale naerma ja ütlesin, et mul seal šokolaad, selle
peale tiris piirivalvur koera ära.
Salamisi olin muidugi lootnud, et Birgot tuleb mulle
lennujaama vastu. Vaatasin ja vaatasin aga kedagi ei olnud. Siis alles koitis
mulle, et ma polnud mingit ettevalmistust teinud Austraaliasse saabumiseks,
välja arvatud see, et kollasele märkmepaberile tulevase elamise aadressi ja tel
numbri kirjutanud. Ei midagi transpordi kohta või kaartigi vaadanud. Läksin
mingi turismi leti juurde Perthi kaarti otsima. Lahked tädid tulid uurima, et
mis vaja. Küsisin, et kuidas on kõige odavam viis linna saada. Siis jutustasime
veel, tädid uurisid ja puurisid, et kuhu täpselt ma lähen ja kust ma tulen ja mida
ma ülikoolis tegema hakkan. Igatahes tulemus oli selline, et nad soovitasin mul
takso võtta. Kas taksos kaardiga maksta saab, pidi juba taksojuhilt küsima.
Nimelt polnud mul ju ühtegi senti Austraalia raha. Igatahes otsisin takso, juht
vastas, et kaardiga saab maksta ja vähem kui poole tunni pärast olin tulevase
kodu juures.
Taksojuht hakkas kahtlustama maja, sest värava oli tabalukuga
kinni. Küsis, et kuidas ma sisse saan. Vastasin, et näe ümbernurga ka jalgvärav
ja seal lähengi. Läksin ja jalgvärav oli lukus. Akendel kardinad ees ja ühtegi
liikumist polnud näha. Uksekella ka polnud. Väike hämming oli küll. Taksojuht
keeldus ära sõitmast ja helistas juba kellelegi, et rääkida, et ma ei saa majja
sisse (ei tea, kas orgunnis öömaja juba J). Noh otsisin siis majaomaniku telefoninumbri välja
ja taksojuht lubas lahkesti oma telefoni kasutada, sest mugavalt oli mu
telefoni aku tühjaks saanud. Number, kuhu ma helistasin suunas mind kõneposti.
Väike mure hakkas tekkima aga järgmisel minutil tuli maja tagant välja üks
neiu, kes küsis, et kas ma olin Tuuli. Uhh, võite ette kujutada, milline
kergendus mul oli, et ei olnudki mingi tüng ja ma polnud teinud ülekannet 555
dollari väärtuses kellelegi petturile! Igatahes tänasin taksojuhti ja ta sai
lahkuda. Mina läksin majja, kus istusid elutoas veel 2 tüüpi ja majaomanik tuli
samuti kõrvalmajast kohale. Kõik olid väga sõbralikud. Kui ma õieti mäletan
siis mu majanaabriteks on 2 hollandlast (paar), üks tüüp Lõuna Aafrika Vabariigist ja
1 neiu, kes sündinud Šotimaal aga üles kasvanud Araabias (ka paar). Tuba on korralik,
nagu ka kogu maja.
Majaomanik elab koos mehe ja 10 aastase pojaga kõrvalmajas
aga kontor on meie majas. Naine ise on pärit Inglismaalt ja mees Itaaliast.
Tuba üle vaadatud, sõidutas perenaine mind poodi. Sain osta
natuke söögitarbeid. Jõudsin koju tagasi ja tegin kohe 2 rosinaröstsaia,
Šveitsi juustu ja tomatiga – nämmmm. Siis veetsin aega netis ja käisin
loomulikult pesemas, nende vesi lõhnab päris tugevalt kloori järgi – nagu
basseinis oleks.
Mulle öeldi, et kraanivesi on joodav ja seda ma olen ka
joonud. Et kloorihaisust lahti saada, peab vesi lihtsalt natuke aega lahtiselt
seisma. Igatahes 19.30 ma jäin juba magama. Kesköö paiku ärkasin tunnikeseks
üles ja kui ma uuesti üles ärkasin oli kell 11 hommikul!!! Ma oli maganud üle
14 tunni – jõhker.
4. päev. 19.11.2011,
laupäev. Kohanemine
Lõuna ajal läksin jalutasin ise sinna shoppamiskeskusesse,
et osta ühistranspordi kaarti. Seda seal ei müüdud. Kuna oli vastikult kuum
siis otsustasin oodata linna minemisega õhtuni ja tagasi minna. Nelja ajal tegin endale süüa. Kooresed penned praesibulaga. Kõrvale herneid. Väga hea oli.
Homseks on ka. Siis rääkisin Birgotiga, kes oli lahkelt nõus linna kaas tulema.
Vastasmaja:
Läksime siis peale kuut linna poole.
Linna peamine vaatamisväärsus:
Külm oli. Sõitsime linna ja kuna hakkas pimedaks minema
ja Birgot teadis rääkida, et meie naaberkonnas tänavavalgustust pole ja piirkond on
tuntud röövlite poolest, siis otsustasime peatselt tagasi minna. Probleem oli
selles, et kuidas ära tunda õige peatus? Kuna see oli buss, mis peatas tiba
kaugemal ja kohas, kus ma polnud kunagi olnud ja kui pole tänavavalgustust siis
võib asi keeruline olla. Aga sain bussijuhi käest bussimarsruudiga kaardi ja
jälgisin pöördeid. Õiges kohas andsin märku, et tahan peatust (muidu peatust ei
teha). Siis kaardi järgi läksin kodu poole ja Birgotil oli õigus, tänavad on
kottpimedad. Koju tagasi jõudsin kell 8.
5. päev. 20.11.2011,
pühapäev. Puhkus
Kõigepealt peab alustama jutust öö seiklustest. Kuna majanaabritel oli käimas tõsine läbu ja neil oli ka paar sõpra külas, siis mina passisin oma toas. Nad küll kutsusid mind ka aga kuna nad olid alguses õues ja suitsetasid ja siis mängisid mänge siis pidasin paremaks oma toas olla ja paari filmi vaadata. Filmid vaadatud sai ka pidu majas otsakorrale. Panin omale ka kõrvaklapid pähe, et oleks rahulikum uinuda. Äkki kuulsin mütsatust, mis oli ikka päris hea mütsatus, teadsin, et keegi kukkus. Hetk hiljem oli kõik vaikne ja minu ukse tagant kuuldus, et keegi helistas kiirabile. Läksin ka siis vaatama, mis toimub. Kõigepealt nägin kuidas üks neiuke (see araabias kasvanud) oli põrandal, nägu verine ja tema poiss oli tema kõrval ja oksendas. Nice! Üks külalistest hingeldas köögis ja teine oli väljas. Oli juhtunud see, et neiu oli olnud väga purjus ja hakanud vist oma toast välja minema kui ta vastu uksepiita hoopis kukkus. Kahjuks nii õnnetult, et kaotas teadvuse mitmeks minutiks ja tekkisid ka vist kerged krambid. Muidugi peahaavast tuleb palju verd ja veri jooksis üle silmade ja nina. Tüdruku poiss oli vaatepildist niivõrd šokis, et kukkus oksendama. Õnneks teine tüdruk (hollandlane) oli piisavalt kaine ja asjalik ja helistas kiirabisse. Tüdruk tuli teadvusele aga oli uimane ja ei teadnud, mis oli juhtunud. Õnneks poiss kogus end kiirelt ja seejärel oli väga asjalik. Ei lubanud tüdrukul magama jääda ja küsis igast küsimusi, nt et mis päev on? Kes täna meile külla tulid jne. Kiirabi tuli ja viis neiu loomulikult haiglasse. Peahaav ei olnudki väga suur ja veritsemine lõppes üsna kiiresti. Küll aga olin murelik, selle teadvuse kaotuse ja krampide pärast. Et ei oleks mingit ajupõrutust. Igatahes kuna oli uni läinud, aitasin ma kahel majanaabril jubedat läbu koristada. Kolme aeg läksin ära magama.
***
Ärkasin enne 12. Päeval oli kõrvalmaja naabritel selline
tüli, et isegi Raido läbi Skype kuulist nende röökimist. Päris vastik oli
kuulata. Plaanisin küll täna poodi minna järgmiseks nädalaks toidukraami osta
aga tuli välja, et suur supermarket isegi on pühapäeval kinni. Eestlased on
ikka kohutavad tööloomad. Meil on toidupood isegi lahti kui tuumasõda tuleb,
rääkimata pühapäevadest või riiklikest pühadest.
Igatahes kogu päev kulub piltide sorteerimisele, väiksemaks
tegemisele, videote ettevalmistamisega, et sedasamust blogi postitust teha. Uurisin
tiba ka ühe looduspargi kohta, kuhu võiks järgmine nädal minna. Rääkides
järgmisest nädalast siis neljapäevaks luba 37 kraadi. Ma oleks iga kell -5
kraadises Eestis kui siin +37-ga. Aga järjest kuumemaks läheb. Edu mulle!
P.S. Põnn kasvab ja mul on üsna kiiresti vaja uusi lühikesi
pükse J
Comments
Mul on hea meel, et sa pole oma seiklusega üksi ja põnn saab ka oma osa, kasvab jõudsalt ja harjub Austraalia toiduga. Loodetavasti saad varuda endale sobivat söögikraami, et ikka veidi tervislikumalt toituda, siis on tuju parem, jõudu rohkem ja iiveldus annab ka järele, eksole:)
Kallistused sulle ja pisikesele, olete tublid ja vaprad! Hoia ennast! Ja ma sulle siis päikest ei soovi, vaid saadan veidi jahedat tuuleõhku!:)