Lulu & Minnie

GLENN Näitused: 6 näitust, kõik rahvusvahelised (2 Lätis, 4 Eestis). Pooltel näitustel saime res. CACIB-i ja kahel CACIB -i. Tuli ka üks TP ja üks VSP . Mida vanemaks Glenn on saanud seda ilusamaks on ta muutunud - nagu nisukatel ikka. Eriliseks kordaminekuks võib lugeda kasvatajakohtuniku all, korralikus konkurentsis, parima isase ja CACIB-i saadud tulemust. Järgmisel aastal on kavas vaid paar näitust! Kuulekus: Võtsime osa 3 võistluselt. Kahjuks ei õnnetunud ükski võistlus selliselt, et Glenni oskused oleks väljendunud ka punktisummades. Järgmine aasta on plaan ikka ilusaid võistlusi teha - arvan, et olen ise selleks juba piisavalt küps :) Agility: Agility aasta oli varieeruv. Suvel jätisme vahele kõik agilityrajad, et õppida korralikult kontaktpindu. Meie õnnetuseks aga hüpperadu oli võistlustel kaunis vähe. Suvel jooksime vaid 2 hüpperada (juuni -august). Aga aasta jooksul kogunes siiski 22 võistlusrada, millest 20 olid ametlikud ja 4 eksamirada. Eredamaiks momend...

Jõulud olid koertele igati muhedad. Glenn oli jõuluvana suurim sõber! Glenn arvas, et ta on olnud kõige tublim ja rivistus kõige ette kinke saama. Ühe käpaheite eest sai ta ka oma kingi kätte, milleks oli suur pehme korvpall. See suurepärane jõulikink on näha ka allolevalt pildidlt. Glenni jaoks midagi paremat on raske leida - koheselt hakkas ta sellega mängima ja hullama. Et kõik saaksid keskenduda siiski kinkide jagamisele, siis võeti värskelt saadud kink Glennilt ära. Peale seda istus Glenn truult jõuluvana ees ja vehkis käpaga , et uut palli saada, arvates, et iga järgnev kink võik temale tulla :) Pärast sai jõuluvanaga pilti teha: Orru suhted jõuluvanaga nii rooslised ei olnud. Orr arvas, et sellist meest ei peaks ikka üldse usaldama ja hoidis tahaplaanile ja keeldus üldse jõuluvana käeulatusse tulemast. Tema sai jõulukingiks uue pesa. Kui jõuluvana läinud võis rahulikult kuuse juurde minna... ja miilustada naistega... Õhtusöögilaua ääres oli oli ka mõnus: Õhtul mängis Glenn...

Senikaua kui meie Orruga Soomes olime igatses Glennu koju.

Esimest korda võtsime näitusetee ette Soome. NÄITUSETRENN: Kuna näitus toimus pühapäeval siis startisime juba laupäeval ennelõunat. Enne Tartust lahkumist tegime veel korraks näitustrenni koos tuttava nisuterjeri poisi Peertiga. Muuseas näitusetrenne oleme viimase kuu jooksul kõvasti teinud, et jagu saada urisemise probleemist. Niisiis laupäeva hommikul, 24h enne tegelikku näitust, oli Orril paljugi öelda selle kohta, et teda katsutakse teise isase koera ees, kus juures juba trenne ja trenne polnud ta seda teinud. Nojah sellise teadmisega asusime Tallinna poole. SADAMAS & LAEVAS: Tallinnas pidime pikalt ootama (3h) enne laevale pääsemist. Sadam oli umbes purjus soomlastest (mida siis ikka tahta, oli ju laupäevaõhtune kruiis tagasi Helsingisse sõitmas). Sadamas ja laevas olid paljud inimesed Orrist vaimustused ja tulid kilgates teda käperdama ja soome keeles rääkima. Kui mingi tädi ikka täiega peale lendas siis oli Orri parajas segaduses, et kas tervitada vastu või mitte. Laevas sai...

Igalühel on oma meetod lumest läbi tungimiseks... Glenn võtab asja rahulikult: Orr seevastu pingutab naba paigast :)

Meil oli väikest viisi sõjatanner kodus. Natuke kroonikat: Tegelikult on sõda oma algust oodanud juba mõnda aega. Tüliõunaks oli voodi ja õigus seal magamine. Pinget oli tunda just õhtuti, siis kui meie ka voodis olime. Tõeline sõda aga hakkas kui Orr nädala aega tagasi arvas, et oleks aeg lõplikult karjajuhiks saada (sai 16 kuuseks). Kui mina seda ei lubanud siis võeti Glenn ette. Glenn ka ei lubanud. Oligi sõda. Esimesel õhtul peale seda kui oldi kaklema mindud oli õhk nende vahel tõeliselt paks ja pinge oli selgesti tuntav. Läksid ööseks eraldi puuridesse. Teine päev oli kõige hullem - suutsid kakelda 3 korda ja kokku ei saanud üldse lasta. Kolmandal päeval tuli koduvisiidile meie armas treener Maarika Mikk, kes kaes ise olukorra üle. Toimus ka korra kaklus. Maarika andis väärt nõuandeid, nii et õhtul poisid magasid ühes voodis. Neljas päev. Käisime Pärnus pügamas. Olid pügaja juures väikes ruumis ülikorralikud, ka välja saades oli kõik rahulik. Koju jõudes tahtsid mängida, kuid se...

Niisiis viimane võimalus selle aasta numbri sees A2 üle minna täituski! Eksam toimus Tallinnas. Kohtunikuks oli Anne Tammiksalu . Maksikoeri A1 klassis osalemas 15 koera. Kõik tulemused SIIN . Seekord pole anda ei pilte ega videosid. Kasutage oma fantaasiat :) 1.rada. Paras pähkel meile. Maksi koertest sai aja kirja vaid 6 koera 15-st. Rajaskeem: Muret valmistas mulle kõige enam just algus - selline sikisakitamine aeglasele koerale just ei istu. Muretsesin ka natuke slaalomi pärast, et ta nagu eelmisel võistlusel sellest välja ei tuleks. Lisaks ka veel rõngas ja pikkus, millesse ta ikka kipub koperdama. Loomulikult lisaks ka veel A :). Kuna algus oli nii aeglane siis hoogu me sisse ei saanudki. A otsast tuli väga aeglaselt alla. Pikkus läks nii, et ta ikka varbaküünega riivas seda aga kõik elemendid jäid oma kohale. Niiet ilma siiski ilma rajavigadeta. Aga avestades asjaolu, et ma pidin Glenni tõkete 7-8/13-14 ootama siis aega ei olnud lootuski jõuda. Niisiis tulemuseks 5,78 sek ajavi...

Lumi, päike, tuulevaikus ja ainult tagasihoidlikud miinuskraadid - nii võib kirjeldada ühte minu lemmikilma. Absoluutselt mõnus!!! Eriti mõnus on käia väljas ja siis sooja ahju äärde minna!!! Poistele meeldib ka: Tegelikult nagu ma varemgi olen öelnud, on koeri täitsa raske pildistada, sest nad käivad mul kannul ja üritavad mängida - seda hoolimata sellest kas mul kaamera käes on või mitte :) Aga vahest ikka õnnestub neist eemalduda ja paar klõpsu teha ;) Orr: Glenn: Glennil peab igaks tegevuseks olema ka loomulikult hea vaade :D Ainult üks miinus on selle suurepärase ilmaga - nimelt kodusel agilityl on kriips peal, ilmselgetel põhjustel... ...aga kui kontakte teha ei saa siis tuleb ise hüppetehnikat teha :)