Elu on seiklus ;)
Niisiis käisime esimesel näitusel väljaspool Eestit ja juhuslikult oli see Valkas. Päevake algas sellega, et ma lõikasin endale konservikarbi kaanega sõrme, mis oli vastikult valus ja palju veritsev haav. Igaljuhul võttis haava kinnimätsimine üsna palju aega, mis hiljem osutus väga väärtuslikuks.Mõni tund hiljem jõudsime piiripunkti, mis oli umbes! Olime ju sel aastal mitu korda käinud Lätis ja ükski kord ei olnud järjekorda. Niisiis jõudsime piiripunkti ja natuke ootasime - kui jõudsime selgusele, et järjekord ei liigu üldse ja meil pole niiviisi lootustki õigeks ajaks näitusele jõuda siis läksime teise piiripunkti, mis oli veelgi rohkem umbes - seega võtsime vastu kiire otsuse - minna jala näitusele. Kaardilt mõõtsin, et piiripunktist näituse toimumiskohani on umbes 2,5-3 km. Võtsime oma kompsud ja jätsime auto Eestisse ja hakkasime kõndima või õigemini jooksma ja kiirkõndima vaheldumisi. Aega oli natuke üle poole tunni. Õnneks oli ilm meie poolt ja asfalt oli enamuses kuiv ning Glenn jõudis täiesti kuivalt ja puhtalt kohale.
Kohale jõudsime umbes 10 mintsa peale meie ringi aega. Ringikorraldaja oli väga tore ja sõbralik (ei tea kas hilinejaid oli palju ja ta teadis, et piirilt ei saada tulema) - meie ei pidanudki midagi ütlema-jooksime lihtsalt ringi äärde, kus ta küsis, kas meie nr on see - meie ähkides noogutasime ja juba kutsutigi meid ringi! Hetsin kiiruga jope seljast, mees otsis veel kiiresti näituserihma ja kammi, millega sai paar korda Glenni kammida - ning juba olime ringis. Isegi numbrit ei jõudnud panna - lehvitasin sellega lihtsalt ringikorraldajale, et näed mul ikka on.
Glenn oli loomulikult täiesti segaduses, sest kõigepealt nii paar km jooksu ja siis äkki koeri täispikitud ruumi, kus kohe hakkas mingi võõras tädi ta pead ja keha muljuma...nimelt kohtunik katsus korralikult ja kõvasti kõik luud läbi.
Jooks muidugi ei tulnud praktiliselt üldse välja, sest Glenn hakkas kohe galopeerima nn metsa jooksu tegema. Teiseks takistuseks oli ka ÜLIväike ring, ning teised koerad ringis vaiba peal, mida mööda oleks tulnud joosta. Aga tulemus oli super - TP (tõu parim, huvitav, et tõu parimat juuniorit ei antud), EAH (ingile keeles promotion prize ja eesti keele siis eriauhind vist) ja JCAC (Läti juunior sertifikaat). 
Olles alla 10 minuti näitusel viibinud võisime tagasi jalutama hakata - see oli meie väikese näitusekogemuse põhjal kõige kiirem näitusel käimine (ja ka üks edukaim ka).Näitus ise oli aga tõeliselt kitsas - hea, et varem ei jõudnud, nagunii poleks kuskil olla olnud. Ka sisse saamine näitusele toimus nii, et me lihtsalt jooksime näitusele sisse - pilteti müüja ültes lihtsalt tere. muidu oleks veel kauem läinud: numbri välja otsimine + vet kontroll jne.
Naljakad olid ka auhinnad - karp, mille kaan kinni ei käinud ja seeniorile mõeldud konserv :).
Tagasi mõeldes, meil ikka vedas, et näitus toimus Valkas, et sai jala kohale minna!
Comments