Oh seda rõõmu!

Täna hakkas siis lõpuks lund sadama. Enamus sulas küll ära aga muru peal säilib kauem. Glenn läks absoluutselt pöördesse kui lund nägi, hakkas seda 1 cm kihti närima ning möllas, jooksis "lume" vaibal. See oli ikka super vaatepilt, et kutsu on niii õnnelik. Kui pärast uuesti läksime samasse kohta, oli sama trall lahti. Mul hakkas nii kahju temast, et ta ei saa paksus lumes hullata.

Tahan lund!

Glenn ahistab meie kuusepuud :)

Muuseas ta avastas ka uuesti peegli ehk, et keegi vaatab vastu. Siis ta muidugi haugub ja kutsub mängima.

Ja valvab ta ka korralikult: kui ikka keegi koridoris väga müdistab siis hakkab ta jämeda häälega haukuma, st jämedama häälega kui muidu, mis ei tähenda, et see hääl tegelikult ka jäme oleks :).