Esimest korda võtsime näitusetee ette Soome.
NÄITUSETRENN:
Kuna näitus toimus pühapäeval siis startisime juba laupäeval ennelõunat. Enne Tartust lahkumist tegime veel korraks näitustrenni koos tuttava nisuterjeri poisi Peertiga. Muuseas näitusetrenne oleme viimase kuu jooksul kõvasti teinud, et jagu saada urisemise probleemist. Niisiis laupäeva hommikul, 24h enne tegelikku näitust, oli Orril paljugi öelda selle kohta, et teda katsutakse teise isase koera ees, kus juures juba trenne ja trenne polnud ta seda teinud. Nojah sellise teadmisega asusime Tallinna poole.
SADAMAS & LAEVAS:
Tallinnas pidime pikalt ootama (3h) enne laevale pääsemist. Sadam oli umbes purjus soomlastest (mida siis ikka tahta, oli ju laupäevaõhtune kruiis tagasi Helsingisse sõitmas). Sadamas ja laevas olid paljud inimesed Orrist vaimustused ja tulid kilgates teda käperdama ja soome keeles rääkima. Kui mingi tädi ikka täiega peale lendas siis oli Orri parajas segaduses, et kas tervitada vastu või mitte. Laevas saime mitte just kõige parema koha. Aga 2,5 tunni pärast oli aeg koos nende (veel rohkem purjus) soomlastega laevalt lahkuda. Orr oli üllatavalt rahulik kogu selle möllu keskel.
HELSINGIS:
Järgnesid seiklused Helsingis. Kuna päevaga oli üüratu kogus lund maha sadanud siis ühistransport oli küllalt puudulik. Kõigepealt sõitsime trammiga, mis oli pilgeni täis ja Orr suutis jällegi käituda täiesti rahulikult (esimene kord sõita trammiga). Üsna varsti aga tramm ei saanud enam edasi sõita, kuna üks rekka oli mäe peale ette kinni jäänud. Liikusime jalgsi lumes sumbates edasi bussi peale. Õnneks lubas bussijuht meil kasutada samu piletieid, mis me trammi jaoks olime soetanud. Lõpuks jõudsime sihtkohta. Kortermajas, kus me ööbisime oli ülikitsas, äkiliste liigutustega lift, kus Orr ka sõitis. Korteris tundis Orr ennast kohe väga koduselt.
NÄITUSEPÄEV:
Jalutuskäik näitustehalli. Hommikune jalutuskäik läbi Helsingi linnas asuva ülimõnusa park(metsa). Seejärel jõudsimegi Messukeskusesse :)
Muuseas nagu kohalik leht kirjutas oli seal osalemas 7200 koera! Aga ruumi oli piisavalt ja enamasti oli kõik väga puhas ja tore.
NISUTERJERITE RING:
Osalemas 44 nisukat. Neist 21 olid isased ja omakorda neist 8 isast juuniorit. Kohtunikuks Marja Salminen Soomest. Soomlased ise olid küllalti üllatunud, et nii suurele näitusele pandi kohtunikuks inimene, kes viimati hindas nisuterjereid pea 5 aastat tagasi! Nojah, mul polnud aimugi, mis on selle kohtuniku eelistused - ja nagu selgus, siis igatahes tema ei eelistanud meid. Konkurentidest oli ka näha, et 95% neist olid ameerika karvatüübiga ja iirlased olid teadlikult koju jäänud.
Kui ma teda pool tundi enne ringi välja võtsin siis oli Orr äärmiselt rahulik! Aga sellest hoolimata olin enne ringi päris närvis - nende ülejäänud seitsme puberteedikust terjeri pärast. Võtsin Orru täpselt enne ringi sisenemist puurist välja.
Niisiis läksime oma kohale ja hakkasime jooksma. Ja mida imet! Orr jookseb ja on minuga kontaktis - ei tahagi teisi vaadata!!! Super. Edasi ootasime oma hindamise korda.
Tegin Orruga istut ja lamat, sest esiteks ta vahtis mulle otsa ja teiseks ei tahtnud ma, et ta teiste koerte peale keskenduks. Siis oli meie kord. Seisis väga ilusti. 
Kohtunik katsus ja siis harjutuskohtunik uuris eriti põhjalikult. Orr nagu oli korra ebakindel, mis seisnes selles, et ta võib-olla oleks tahtnud katsumise eest ära minna. Aga mitte ühtegi urinat ega midagi!! Loogiliselt võttes polnud ka ju midagi uriseda - ta ju enne ei vahtinud ühtegi isast ja ükski isane ei vahtinud teda.
Kohtuni andis meile sinise lindiga tähistatava hinde HEA. Pettumus oli muidugi. Kohtuniku arvamus kirjelduslehelt: Head proportsioonid. Hea võimas pea. Õigesti asetsevad kõrvad. Hea kael. Kere on veel arenemisjärgus. Tagajalad vajavad rohkem nurka. Tagajalgade liikumine on jäik. Õige karvatüüp.
Sellega meie osalus lõppes. Kahju oli küll.
Pilte nisukate ringist vaata SIIT.
KOJUSÕIT:
Pärast näitust tegie aega parjajaks ühes teises korteris, kus Orr sai jälle sõita lifiga, ning seejärel sõitsime läbi linna trammiga sadamasse. Sadamas oli jälle parajalt passimist. Orr oli nii väsinud, et oli nõus keset laevale kogunevat rahvamassi pikali viskama, et magada. Laeva peale natuke trügisime küll, sest tahtsime häid kohti saada. Saimegi. Orr oli jälle puuris ja üritas magada - nagu minagi. Ainukeseks häirivateks asjaoludeks olid lapsed, kes pidevalt Orri puuri juurde jooksid koera vaatama.
Üks laps oli aga eriti armas. Ta oli vast nii 3-4 aastane ja tuli koos emaga puuri juurde vaatama. Orr pani nina vastu puuri riiet ja siis tõmbus eemale. Väike tüdruk kükitas puuri juurde ja pani ka nina vastu puuri riiet. Emas siis kutsus last ära, öeldes, et kustu tahab ka magada. Laps nägi puuris Orru mängukoera ja seepeale nii armsasti hõikas emale, et kutsul on ka kaisukas kaasas! :)
Laevalt mahatulemine nagu ikka- rahvasummas. Orr muudkui mulle otsa vaatamas, nagu küsides, et kas see tohuvabohu on normaalne? Seejärel lõpuks autosse ja kell 23.00 pühapäeva õhtul saimegi Tallinnast kodu poole sõitma hakata.
Emotsioonid oli head, sest Orr näitas üles vaprust ja väga häid närve, ta kohanes erinevate ja uute olukordadega ülikiiresti ja suutis igas olukorras ennast vabalt tunda. Lisaks superluks käitumine näitusel!!!
Võib teinegi kord minna aga siis peaks kohtunikku ka ikka valima ;)
Näitusel üks soomlane ütles, et kuidas talle ikka Orru meeldib, eriti Orru pea. Palun siin see imeilus peake on :D
NÄITUSETRENN:
Kuna näitus toimus pühapäeval siis startisime juba laupäeval ennelõunat. Enne Tartust lahkumist tegime veel korraks näitustrenni koos tuttava nisuterjeri poisi Peertiga. Muuseas näitusetrenne oleme viimase kuu jooksul kõvasti teinud, et jagu saada urisemise probleemist. Niisiis laupäeva hommikul, 24h enne tegelikku näitust, oli Orril paljugi öelda selle kohta, et teda katsutakse teise isase koera ees, kus juures juba trenne ja trenne polnud ta seda teinud. Nojah sellise teadmisega asusime Tallinna poole.
SADAMAS & LAEVAS:
Tallinnas pidime pikalt ootama (3h) enne laevale pääsemist. Sadam oli umbes purjus soomlastest (mida siis ikka tahta, oli ju laupäevaõhtune kruiis tagasi Helsingisse sõitmas). Sadamas ja laevas olid paljud inimesed Orrist vaimustused ja tulid kilgates teda käperdama ja soome keeles rääkima. Kui mingi tädi ikka täiega peale lendas siis oli Orri parajas segaduses, et kas tervitada vastu või mitte. Laevas saime mitte just kõige parema koha. Aga 2,5 tunni pärast oli aeg koos nende (veel rohkem purjus) soomlastega laevalt lahkuda. Orr oli üllatavalt rahulik kogu selle möllu keskel.
HELSINGIS:Järgnesid seiklused Helsingis. Kuna päevaga oli üüratu kogus lund maha sadanud siis ühistransport oli küllalt puudulik. Kõigepealt sõitsime trammiga, mis oli pilgeni täis ja Orr suutis jällegi käituda täiesti rahulikult (esimene kord sõita trammiga). Üsna varsti aga tramm ei saanud enam edasi sõita, kuna üks rekka oli mäe peale ette kinni jäänud. Liikusime jalgsi lumes sumbates edasi bussi peale. Õnneks lubas bussijuht meil kasutada samu piletieid, mis me trammi jaoks olime soetanud. Lõpuks jõudsime sihtkohta. Kortermajas, kus me ööbisime oli ülikitsas, äkiliste liigutustega lift, kus Orr ka sõitis. Korteris tundis Orr ennast kohe väga koduselt.
NÄITUSEPÄEV:Jalutuskäik näitustehalli. Hommikune jalutuskäik läbi Helsingi linnas asuva ülimõnusa park(metsa). Seejärel jõudsimegi Messukeskusesse :)
Muuseas nagu kohalik leht kirjutas oli seal osalemas 7200 koera! Aga ruumi oli piisavalt ja enamasti oli kõik väga puhas ja tore.
NISUTERJERITE RING:
Osalemas 44 nisukat. Neist 21 olid isased ja omakorda neist 8 isast juuniorit. Kohtunikuks Marja Salminen Soomest. Soomlased ise olid küllalti üllatunud, et nii suurele näitusele pandi kohtunikuks inimene, kes viimati hindas nisuterjereid pea 5 aastat tagasi! Nojah, mul polnud aimugi, mis on selle kohtuniku eelistused - ja nagu selgus, siis igatahes tema ei eelistanud meid. Konkurentidest oli ka näha, et 95% neist olid ameerika karvatüübiga ja iirlased olid teadlikult koju jäänud.
Kui ma teda pool tundi enne ringi välja võtsin siis oli Orr äärmiselt rahulik! Aga sellest hoolimata olin enne ringi päris närvis - nende ülejäänud seitsme puberteedikust terjeri pärast. Võtsin Orru täpselt enne ringi sisenemist puurist välja.
Niisiis läksime oma kohale ja hakkasime jooksma. Ja mida imet! Orr jookseb ja on minuga kontaktis - ei tahagi teisi vaadata!!! Super. Edasi ootasime oma hindamise korda.
Tegin Orruga istut ja lamat, sest esiteks ta vahtis mulle otsa ja teiseks ei tahtnud ma, et ta teiste koerte peale keskenduks. Siis oli meie kord. Seisis väga ilusti. 
Kohtunik katsus ja siis harjutuskohtunik uuris eriti põhjalikult. Orr nagu oli korra ebakindel, mis seisnes selles, et ta võib-olla oleks tahtnud katsumise eest ära minna. Aga mitte ühtegi urinat ega midagi!! Loogiliselt võttes polnud ka ju midagi uriseda - ta ju enne ei vahtinud ühtegi isast ja ükski isane ei vahtinud teda.Kohtuni andis meile sinise lindiga tähistatava hinde HEA. Pettumus oli muidugi. Kohtuniku arvamus kirjelduslehelt: Head proportsioonid. Hea võimas pea. Õigesti asetsevad kõrvad. Hea kael. Kere on veel arenemisjärgus. Tagajalad vajavad rohkem nurka. Tagajalgade liikumine on jäik. Õige karvatüüp.
Sellega meie osalus lõppes. Kahju oli küll.
Pilte nisukate ringist vaata SIIT.
KOJUSÕIT:
Pärast näitust tegie aega parjajaks ühes teises korteris, kus Orr sai jälle sõita lifiga, ning seejärel sõitsime läbi linna trammiga sadamasse. Sadamas oli jälle parajalt passimist. Orr oli nii väsinud, et oli nõus keset laevale kogunevat rahvamassi pikali viskama, et magada. Laeva peale natuke trügisime küll, sest tahtsime häid kohti saada. Saimegi. Orr oli jälle puuris ja üritas magada - nagu minagi. Ainukeseks häirivateks asjaoludeks olid lapsed, kes pidevalt Orri puuri juurde jooksid koera vaatama.
Üks laps oli aga eriti armas. Ta oli vast nii 3-4 aastane ja tuli koos emaga puuri juurde vaatama. Orr pani nina vastu puuri riiet ja siis tõmbus eemale. Väike tüdruk kükitas puuri juurde ja pani ka nina vastu puuri riiet. Emas siis kutsus last ära, öeldes, et kustu tahab ka magada. Laps nägi puuris Orru mängukoera ja seepeale nii armsasti hõikas emale, et kutsul on ka kaisukas kaasas! :)
Laevalt mahatulemine nagu ikka- rahvasummas. Orr muudkui mulle otsa vaatamas, nagu küsides, et kas see tohuvabohu on normaalne? Seejärel lõpuks autosse ja kell 23.00 pühapäeva õhtul saimegi Tallinnast kodu poole sõitma hakata.
Emotsioonid oli head, sest Orr näitas üles vaprust ja väga häid närve, ta kohanes erinevate ja uute olukordadega ülikiiresti ja suutis igas olukorras ennast vabalt tunda. Lisaks superluks käitumine näitusel!!!
Võib teinegi kord minna aga siis peaks kohtunikku ka ikka valima ;)
Näitusel üks soomlane ütles, et kuidas talle ikka Orru meeldib, eriti Orru pea. Palun siin see imeilus peake on :D
Comments