Lulu & Minnie

Nüüdseks oleme juba mitu päeva oma vanapoisi Henry ka välja viinud. Põhiliselt on ta küll oma puuris õues aga täna jalutasime ka: Glenniga poosetamas:

Trenni asemel toimus mitteametlik võistlus, kavas oli 2 rada ning ainult kaks võistlusklassi: algajad ja A1. Suurusklasse ei eristatud ja lõpptulemus saadi kahe raja tulemustest kokku. A1 klassis osales 17 koera. Kõik tulemused leiab SIIT! Meie esimene rada läks päris hästi, saime ühe rajavea. Ideaalaega mahtusime ilusti sisse aga tegelikult oli Glenn üpris aeglane ja raja läbimisel puudus entusiasm. Pärast esimest rada olime 8. kohal. Enne teist rada kütsin Glenni üles, et kiirust ka oleks. Glenn oligi kiire ja läbisime raja puhtalt aga saime disklaffi, kuna ma unustasin ühe puupulga kätte (teisel pildil on seda ka näha). Kahju oli, et rada ilusti läbitud aga tulemus ikka 0 - puhtalt minu mõtlematusest. Kokkuvõttes jäime 9-11. kohale . Piltide autor Helen Tamm - rohkem pilte SIIT!

Agility trennid kolisid õue! Kõiki trennipilte näeb SIIT! Samuti alustasime Marika juures jälle kuulekusetrennidega!

Käisime Tallinnas võistlemas. Ega suuri lootusi tulemuse osas ei olnudki, pigem näitamaks Glennile, et peale oma trennipaiga saab veel mujalgi agilityt teha. Ma ei kujutanud ettegi, kas ta üldse midagi teeb, sest ta pole varem kusagil mujal agilityt teinud kui "meie" oma maneeziz ja selle ümbruses. Kõik takistused olid võõrad. Kohe kui ma rõngast nägin, teadsin, et Glenn sellest läbi ei hüppa - mu aimdus osutus tõeseks. Niisiis osalejaid A1 maksides 15 . Kõiki tulemusi näeb SIIT! Esimene rada . Pooled osalejatest said disklaffi - sealhulgas ka meie. Juba alguses jooksis ta tunneli algusest mööda vaipa nuusutama. Minu arust ei olnud ta selleks hetkeks veel aru saanud, et me tulime agilityt tegema. Pärast seda sujus rada päris hästi. Kuni slaalomini, kus Glenn jäi inimest vahtima ja jättis posti vahele. Peale selle hakkas ta slaalomit tagurpidi tagasi tulema. Tegime trenni mõttes slaalomi korralikult lõpuni ja kogu selle jamamise peale olin mina juba unistanud kuhu järgmiseks...

Kevade puhul käisid meil külalised. Loomulikult sai peaaegu kõik endaga mängima: Üks külalistest oli ammune sõbranna Lenna, kelle Glenn suutis lõpmatuseni ära tüüdata. Esimesed kümned ja kümned minutid oli Glenni nina kleebitud Lenna saba alla. Kuigi Lenna oli alguses küllalt kannatlik ja üritas nuhkijast mitte välja teha, siis sai tal küllalt. Kui Glenn sellest ise ka (kunagi) aru sai, siis üritas ta mängida aga kahjuks selleks ajaks oli Lennal Glennist juba lõplikult kõrini. Siin ka üks video, kus Glenn üritab lennat mängima saada. Aru saades, et see vist ei õnnestu mõtleb ta, et nuusiks siis sabaalust - äkki see viib veel millegi meeldivamani ;) Aga Lenna annab selgelt teada, et nad Glenniga ei ole samal lainel :) Õhtuks oli Glenn omadega täiesti läbi ja veel järgmine päevgi eelistas ainult magada.

Ühel ilusal kevadpäeval avastas Glenn, et tema õuele on tulnud külaline. Härra Konn. See rõõmustas Glenni väga. Eriti rõõmustas teda see kui härra Konn hüppas: Kui Glenn oli teda juba piisavalt kaua käpaga toginud siis härra konn lõpetas hüppamise, Glenn aga togimist ei lõpetanud: Tegelikult ei osanud Glenn selle konnaga suurt midagi ette võtta - ta üritas konna liikuma sundida ja kutsus teda mängima. Aga konn ei reageerinud tema kutsetele: Loodusele sekkus vahele inimkäsi ja käiku läks härra Konna päästeoperatsioon: Kui konn sai suure sunniga (kuna ta ei tahtnudki eriti meie õuelt ära minna) minema peletatud, siis oli Glennil suur hädakisa lahti. Ta nuuksus ja haukus kileda häälega veel tükk aega pärast konna lahkumist.

Glenn on ka lisaks kõigele loomulikult ka suurepärane kaevur. Meil väljas pesitsevad hiired ja nende urge ta laiendabki: Tegelikult ta eriti kaevaja tüüpi nii väga ei olegi aga kui on värske hiireurg siis ta lihtsalt peab neile järele minema: Eks teadagi, et sealt august tuleb välja must ja porine koer: Aga Glennile ei meeldi must olla ja peseb end (edutult) lumes: