Glennile on ammu selge, et igal tööpäeva õhtul viie ja kuue vahel tuleb peremees. Üks õhtu ootasime siis peremeest koos Glenniga koju. Kõigepealt lähenes üks auto - mina muidgi arvasin, et Raido tulebki. Glenn rõõmustas autohäälte üle - aga selgus, et hoopis naabrimees jõudis koju. Seejärel nägin kaugelt veel ühe auto tulesid. Glenn jäi kuulatama - kui ta oli veendunud, et see on SEE ÕIGE auto siis hakkas haukuma ja rõõmust ringe tegema jooksis muudkui minuni ja siis jälle väravani - nagu öeldes mulle: "Ta tuleb! Ta tuleb!" Kuigi ma ise ei näinud, kas see on Raido auto, mis tuleb või mitte olin ma kindel, et Glenn ei eksi. Ja ei eksinudki.