Glenn & Orr

22.01.12. Säde karikas I

2012-01-23T08:30:00.003+02:00

Osalesime Säde karika I etapil, tegu on mitteametilike agility võistlustega. Rajal vaid hüpped ja tunnelid.
Olemas on kaks klassi: algajad (A0+A1) ja edasijõudnud (A2-A3). Kõik suurused koos. Seekordseks kohtunikuks oli Triinu Siibak.
Algajate tulemused SIIN ja edasijõudnute omad SIIN.

Algajad - ORR
1. rada - rada ise lühuke jooksukas. Orri meeleolu väga hajutatud. Olin rajal hämmingus, et Orr üldse ei jookse, tunnelisse läks sisse jalutades. Orru tuju on väga hea vaadata selle järgi kuidas ta tunneleid jookseb, kui ta mõtleb 1000-le asjale siis võtab ta tunnelis aja maha ja parimal juhul jalutab sellest läbi. Kui ta on aga agility tujus siis mõjub tunnel üsna kiirendavalt. Igatahes mulle tundus, et enam aeglasemalt ei saagi. Siiski Orr püsis minuga ja tulemuseks puhas rada, kiiruseks 4 m/sek.
2. rada - mulle tundus, et liikus grammi kiiremini aga oli ikka oma mõtetega kuskil Clara juures :). Eelviimasest tõkkest tuli aga mööda ja selle parandamine võttis aega üle 10 sekundi!!! Orr lihtsalt nuuskis - täiesti süüdimatult, minu tuju läks muidugi selle peale täiesti ära. Protokoll näitas -10, ma küll ei märganud, et meil mõni tõke oleks maha läinud aga me saime vist selle 10 sekundise jampsimise eest 2 tõrget. Ega suurt vahet pole nagunii. Ja isegi ajavea suutime saada: 2,03 sek. Kiiruseks tegi see 2,8 m/sek.
Igatahes olin Orru täielikult tujutuses ikka päris pettunud, eriti kui ta trennis on vahel juba näitama hakanud jooksmise tunnuseid.
Kokku kahe raja peale saime 9.koha (20 osalejat).
Siin video, mille fookus kipub olema küll seal kus Orru mõttedki - igal pool mujal kui rajal :P

Edasijõudnud - GLENN
Eelmisel õhtul väga mõtlesin, kas Glenni võtta jooksma, sest ta pool õhtut oksendas või üritas oksendada - ma ei tea siiani mille pärast. Öösel ja hommikul tundus okei ja seepärast võtsin ta ikka kaasa.
1. rada. Ei midagi müstilist, tore jooksmine. Rajal kukkus pulk, ausõna Glenn seda maha ei ajanud. Pulk kukkus siis kui Glenn oli juba ära hüpanud. Tulemuseks seega -5 + ajaviga üle 6 sekundi ja kiiruseks 3,07 m/sek.
2. rada. Viimasel hetkel tegin juhtimises muudatuse ja see ei tasunud ära. Glenn tuli tõkkest mööda, kuna ma pöörasin juba õlad ära, seega tuli tõrge. Jälle tulemus -5 + ajaviga üle 6 sekundi. Kiiruseks 2,8 m/sek.
Kokku saime kahe raja peale 8. koha (12 osalejat).
Glenni jooksust ja olekust oli näha, et ta tundis ennast siiski nõrgana. Kuigi ta andis endast ikkagi 100% ja püüdis olla väga tubli.
Video ka:

Jalutamas

2012-01-21T12:26:00.000+02:00

Lõpuks võtsin ka fotoka jalutuskäigule kaasa.
Kõigepealt väike videojupp:

GLENN:

ORR:

Orr ja Grace

2012-01-16T12:39:00.002+02:00

Pärast näitust said poisid koos olla väikse Grace´ga. Orr suhtub Grace toas ja õues suhteliselt erinevalt. Õues on lõbus ja võiks ju joosta ja mängida - kuid see jällegi tundub Grace´le tiba hirmutav. Aga toas ei taha Orr tillukesest sõbrast enam midagi kuulda - käib õnnetuna ringi ja otsib varjupaika. Seevastu tubases tingimuses tunneb Grace end turvaliselt ja on väge täis. Eks tuleb oodata Grace´i kasvamist, siis jõuab ta joosta ja mürada nagu Orru.

14.01.12, Tartu näitus

2012-01-15T18:21:00.002+02:00

Tartus toimus rahvuslik näitus kohtunikuks Belglane Liliane De Ridder-Onghena.
Orr oli ainuke nisukas.
Ringis Orru liikus suhteliselt kindlalt, mis on suur muutus võrreldes eelmiste kordadega.

Seisak oli küll närtsinud aga samas kannatlik. Kohtunik ilma pikemalt mõtlemata asus koera pead sasima ja seda ikka korralikult mõlema käega -

Orru talus seda isegi päris kaua, enne kui üks rahulolematu urr ta seest väljus. Kohtunik tõmbas eemale ja palus mul pead hoida niikaua kui ta keha katsub. Kusjuures Orrul polnud peale seda enam midagi öelda ja seisis korralikult lõpuni. Ja pärast katsumist liikusime isegi suhteliselt hästi. Niiet kokkuvõttes on Orru käitumine muutunud enesekindlamaks. Kirjelduslehel seisis: "2 years, sissor bite, well propotional head, dark eyes, could have better lay of shoulder, needs some more body, correct rear angulation, would prefer better topline, best movement today." Ühesõnaga õlad ja topline ei meeldinud väga ja liiga kribu on ta ka. Aga hea liikumise ja peaga. Hindeks andis väga hea ja sellega meie päev lõppes.
Kohtunik oli täitsa korraliku range hindamisega, niipalju kui ma enne meid olevaid koeri nägin siis roosat linti kergekäeliselt ei antud. Mis on vahelduseks iseenesest kena, et kohtunik vaatab ja hindab koera.

07.01.12. Agility Tartus

2012-01-09T16:24:00.000+02:00

Aasta esimesed võistlused. Tartus. Kohtunik Algirdas Valciukas.
A3 rajaskeemid SIIN. Kõik tulemused SIIN. Autasustamise pildid SIIN. Võistlus oli kaunis disklaffi rohke, mitte ainult mulle aga ka paljudele teistele.
ORR
Kuna Orruga plaanis vaid hüpperada A0-is siis oli aega laialt hommikul ja me ei tahtnud väga vara kohale minna. Kuna A0 võistlus toimus selliselt, et tegelikult joosti lihtsalt mitteametlikult A1 radu, ja võistlejaid oli piisavalt ning meie ju kavatsesime kõige viimast rada vaid joosta. Kuid siis äkitselt helistas meile treener (õnneks!!) ja ütles, et hüpperada pannakse juba üles. Siis oli muidugi kiire ja tuhisesime kodust välja, kohale jõudsime kahjuks siis kui rajaga tutvumine juba läbi, niiet pidin raja selgeks saama kõrvalt vaadates. Rada ise oli täitsa kerge, nagu oleks võiudki A0 rada olla, mitte A1. Läksin rajale ja kõik sujus enamvähem hästi. Orru küll nuuskis alguses korra maad ja mõned kaared olid ikka mõnuga suured, et saaks nati ringi ka vaadata aga muidu pidas minuga ikka sammu. Viga tuli siis kui mina kutsusin koera 15-dale tõkkele ja siis avastasin, et 14-dat me ju ei võtnudki. Parandasin ennast kiirelt ja tegime raja lõpuni. Raja kõrvalt tunduski mulle, et peab minema sujuvalt ümber tunneli (mida ma ka tegin) aga alles rada joostes nägin, et 14. tõke on nurga all. Seega tuli selle raja tulemus DSQ puhtalt seetõttu, et ma ei saanud rajaga enne tutvuda.
Video ka.

GLENN.
Glennile oli plaanis pikem päev. A3 maksikoeri seekord kõigest 5.
1. rada. Agility rada. Glennil tuju hea. Kõige rohkem kartsin kohta, kus pidi saatma tunnelisse ja poomi ots jäi ette. Aga üllatuslikult läks Glenn rõõmuga tunnelisse. Siis oli 1 tõke vahel ja nüüd tuli juba poomile minna. Mina kummardusin ja näitasin käega alla ja Glenn tegi täpselt nii nagu ma näitasin - läks tunnelisse - ise ma veel imestasin, et miks ta küll poomile ei lähe. Proovisin veel kord - minu kehakeel jäi samaks ja ka Glenni käitumine jäi samaks. Glenn jälle tunnelisse. Seega tulin rajalt tulema, et Glenni mitte enam väsitada. Küll on hea, et video on pärast vaadata. Rajal olin kindel, et ma näitasin poomi mitte tunnelit aga videolt on ikka väga kenasti näga kuidas ma ikkagi tegelikult tunnelisse koera saadan. Tubli koer! Tulemus DSQ.
2. rada. Jälle agilityrada ja umbes analoogne eelmise rajaga. Pärast neljandat tõket oleks pidanud tulema A-tõke, ja nüüd ma arvan küll, et tegin omalt poolt selgeks, et tuleb minuga tulla - kehakeel + suuline: siia, siia, siia, siia :) aga Glennu vaatas kavalalt tõket enda ees ja otsustas, et võiks selle ka ikka võtta. Muidugi oleksin ma võinud jääda talle lähemale ja mitte eest ära liikuda, eks selles vast viga oligi. DSQ käes. Ülejäänud rada kulges täitsa kenasti, vaid lõpp läks käest - Glenn hüppas kiigelt maha, sest ma ei pidurdanud hoogu maha, ja eelviimase tõkke keerutust ei teinud ka sisse vaid jooksin sirgelt lõpuni.
3. rada. Hüpperada. Vot sellega oli vist kohtunik ikka pingutanud, et ei saaks kahte tõket sirgelt üksteise järele. Jube sinkavonka ussipesa. Kogu 8 minutit tutvumisaega kulus lihtsalt rajanumbrite järjestuse meelde jätmisele ja tuli loota, et koer tuleb kaasa. Ütlesin, et kui siit disklaffi ei saa siis on küll ime. Aga voilaa, me suutsime tõesti läbi ime selle raja pealt aja kirja saada. Rajal see eest oli päris mitu kohta, kus mul napilt tuli meelde mis tegema peab ja ega midagi ilusalt ei olnud. Loomulikult aega me ei mahtunud, sest minu meelest oli ideaalaeg ikka sellise raja jaoks päris krõbe pandud (3,7m/s). Rajavigu ei tulnud aga ajavigu tuli 12,7 sekundit ja meie kiiruseks 2,79m/s. Sellest hoolimata saime 1. koha :)
Video ka kõigi kolme raja kohta:

Autasustamisel:

Aasta kokkuvõte

2011-12-31T12:51:00.002+02:00

GLENN sel aastal sai 5 aastaseks.

Agility

Sel aastal on Glenniga põhirõhk läinud motivatsiooni ja hüppetehnika peale. Hüppetehnikaga on nii, et kui vahel juba tundub, et ta nagu hakkaks hüppama normaalsemalt siis tuleb talle ikka kiiks meelde ja hakkavad hullused peale. Kuigi oleme vist nii kaugele saanud, et midi ja mini kõrguste peale ei hüpatagai enam meetri kõrgusele. Motivatsiooni hoidimseks ja hüppetehnika parandamiseks käib Glenn nüüd algajate trennis koos Orriga. Arvan, et see on hästi mõjunud.

Osalesime 21 võistlusel, milledest 7 olid mitteametlikud.See teeb kokku 45 rada, millest 33 olid ametlikud. Sel aastal võib ära märkida,et 7 rada jooksime puhtalt, täpselt sama palju radu tulid tulemusega 0,99-5 aga ka disklaffi saime seitsmel korral. Kõige suurem muutus selaastal oli kiiruse poole peal. Nimelt kiirused olid üle pooltel jooksudel üle 3m/s. Keskmine kiirus tuli 3,1 m/s ja maksimum kiirus oli sel aastal isegi üle4 m/s. Muidugi arenguruumi on küll ja rohkem veel aga mingi areng ikkagi toimubja see on tore.

Tähtsamatest tulemustest võib ära märkida, et sel aastal saime ka A3 võistlusklassi (selleks kulus 29 radaA2-s). Ja Säde klubi aasta agilitykoera pingereas olime meie 5.dal kohal!

Järgmine aasta üritameikka oma hüppetehnikat parandada ja kontaktpindu kiiremaks saada ja loomulikultüleüldist kiirust parandada!

Kuulekus

Trennime ikka Maarika Mikk´u juures ja sel aastal oli eesmärgiks saada väga hea tulemus KK-1-s, mida kahjuks ei juhtunud. Üldse mitte seepärast, et Glenn poleks selleks võimeline aga pigem minu lolluste tõtt, mille pärast sai punkte kaotatud. Mulle tundub, et Glenn naudib hetkel kõige rohkem just kuulekuse trenne. Muidugi on tal hea tuju ka agilityt tehes aga kuulekuses on ta enesekindlam ja särtsakam.

Osalesime URAN-i karikasarja kõigil, neljal võistlusel. Igakord võistlusklass KK-1 ja tulemuseks hinne HEA. Punktid varieerusid 82-89,kohad esimesest kolmandani, niiet alati poodiumil. Karikasarja kokkuvõttes saime2. koha.

Pärast sedakarikasarja on KK-1st lõpuks villand ja hakkasime treenima KK-2 jaoks. Järgmineaasta saab ehk eksamilegi.

Näituseelu Glennenam ei ela, selle kindlustas sügisel tehtud kastreerimisoperatsioon. Meilepiisab seni saadud tiitlitest (mida on ka paras kogus – 11), tiba kahju oli, etvaid üks CACIB jäi C.I.B-ist puudu.

ORLANDO sai sel aastal 2 aastaseks (mõistus on ikkaveel 6 kuuse oma)

Agility

Sel sügisel möödus juba aasta järjepidevat korralikku agility treenimist Orruga. Põhiline probleem on tema suutmatus keskenduda ja tema üdini ja läbi terjeri olek - mis tähendab, seda et ta teab ise ju kogu aeg paremini - kõike! Aga vaikselt vaikselt hakkab juba ilmet võtma ja ise arvan, et ehk järgmise aasta jooksul juhtub ime ja ta joostes unustab muu maailma ära.

Kuna meil sel aastal leiutati selline võistlusklass nagu A0siis saime Orruga päris palju joosta, kogunisti 26 rada kogunes aasta jooksulkokku. Nagu oligi arvata oli Orrul neid mitteametlike jookse hädasti vaja.

Kuuel korral saime tulemuseks DSQ – 3xsellest oli tegu häda tegemisega platsile, loodan, et see on möödanik; 1x vale tunnel; 1x kogusime kokku 3 tõrget; ja 1x jätsimetahtlikult kontaktpinna vahele. Keskmiseks kiiruseks tuli 3,7 m/s. Mis on muidugivähe A0 radade kohta. Vaid paaril korral suutis Orr joosta enam-vähem nii naguta peaks (mais). Ülejäänud korral oli keskendumine hajutatud. Aga samas onaasta lõpu poole vähemalt kiirused pidevalt olnud üle 4 m/s, mis tähendab, etta pole rajal päris seisma jäänud.

Eesmärk on järgmiselaasta suvel ametlikult võistlema hakata!

Kuulekus

Kuulekuses on täpselt sama jama - ta tahab ajada omi asju. Muidu on koeral väga hea potentsiaal super tööd teha. Aga kuna ma olen ise ka peast terjer ja niisama oma jonni ei jäta siis ikka trennime edasi ja vaatame kuhu me jõuame.

Orru osales kolmel kuulekusvõistluses, samuti vaidmitteametlikel noorkoertevõistlustel algajate klassis, mis on umbes sama misagility A0 klass. Jällegi oli põhiline probleem keskendumine. Tulemused olidtäitsa head 94-99 puntki (1-3 koht).

Uuel aastal on eesmärkteha eksam ja võistelda KK-1 klassis.

Näitused

Osalesime 6 näitusel. Milledest kolmel korral saime hindekssuurepärane, 2x väga hea ja 1x hea. Tõu parimaks saime kolmel korral.Saime ka esimese CACIB-i ja Läti serdi. Eestist oleks tahtnud ka serti saadaaga neil kahel näitustel kui Orr oli piisavalt vana, et serti vastu võtta sai ta hindeks VH. Nii, et midagiväga hiilgavat ei olnud. Arvestama peab muidugi seda, et see tõug on kauaarenev ja 2 aastane koer on väga noor. Näiteks enamasti suuri võite alla 5 aastasedkoerad selles tõus ei saa, siis on koer küps nii vaimselt kui füüsiliselt. Nii etmeil aega on. Nisukatega näitustel käimine on üldse üks paras jama, sest kohtunike maitsed on ikka seinast seina - enamasti erinevad maitseeelistused karvatüübis ja pügamisstiilis. Võid saada vabalt halvema koha lihtsalt seetõttu, et koer pole pügatud nii nagu kohtunikule meeldiks (meie jäime oma serdist just nii ilma).

Järgmisel aastal onplaanis nii mõnigi näitus, ühelegi suurnäitusele veel ei jõua (polegi veelerilist mõtet).

Orruga tahan kindlastijärgmisel aastal minna iseloomutestile ja teha ära terviseuuringud. Niiet plaane jagub!

Trennid ja torm

2011-12-29T10:02:00.000+02:00

Enne jõule käisime poistega kuulekuse trennis. Glennil oli väga hea tuju. Glenniga on nii tore kuulekust teha, ta tuju on kogu aeg hea ja motiveerida teda endaga töötama on lihtne - ükskõik kas näitad nutsu või nämmat. Orru aga tahab ringi nuuskida ja vahtida ja tema vabatahtlikult küll Maarika juures kuulekusega ei tegeleks - oma tagaaias võib küll. Üks pildinäide Glenni "kohast".
Ootab "siia" käsklust:

Ja käsk anti!

Pärast trennitamist läksime metsa, sealt mõlemist seisukad.
Glenn

Orr

Pärast jõule tegelesime koduse agilityga. Glennu ootab kuni ma rajanatukest sätin:

Ja siis hüppama, harjutasime ringi käsklust:

Orru on ka stardivalmis:

Huvitav, et kodus kipuvad meil Orruga pulgad maha kukkuma aga trennis mitte:

Nüüd ilmast. Saime ka tormi tunda, mis tipnes sellega, et jõulude möödudes meil enam kasvuhoonet ei olnud:

See muidugi on hea, sest meil oligi plaanis kasvuhoone ära lammutada :)
Orru tuules:

Tutvumine Gracega

2011-12-27T15:42:00.000+02:00

Enne jõule said poisid tutvuda väikese bostoni terjeri plika Gracega, kes on mu õe uus pereliige.

Tema kohta saab lugeda Grace enda lehelt: SIIN!
Orru oli natuke huvitatud.

Aga kui selgus, et nii pisikesega veel mängida ei saagi siis oli üsna tüütu, sest Grace oli hakkamist täis ja tahtis kangesti uudistada, mis on habame ja karvade sees. Tal oli igatahes põnev.

Orru oli mingi hek isegi hädas, et ei osanud midagi selle väikse aktivistiga peale hakata.

Kohtumine Glenniga oli tormilisem, see tähendas, et Glenn oli tormiline. Glenni valdas sügav vaimustus ja ta oli lausa pöörane, mis muidugi vaigistas mõnevõrra Grace mängutuju :)

Videost on Glenni hullutamine näha ka.

Video siin:

Paar päeva pärast esmast tutvumist viisime Glenni paariks päevaks mu õe juurde ja seega ka Gracie juurde.

Nüüd oli Glenn juba märksa Glennilikum. Vana rahu ise. Väike Grace avastas aga toreda mänguasja - Glenni saba, mida ta üritas Glennilt otsast ära murda ja tirida. Glenn on nagu kutsikatega ikka võimatult kannatlik :)
Diivanil saab rahus olla:

Ilusat jõuluaega!

2011-12-24T10:55:00.003+02:00

18.12.11. Agility võistlused

2011-12-22T12:47:00.001+02:00

Vaevalt olin saanud oma kohvri lahti pakkida (ja järgmisel päeval ootas kohvri uuesti kokku pakkimine) kui oli kangesti vaja agilityt teha. Jalad kohe sügelesid. Mõelda vaid: 1 terve kuu ilma igasuguse agilityta. Õnneks sai isegi mitteametlike võistluste vahel valida. Nii Tartus kui ka Pärnus toimusid võistlused. Otsustasin minna Pärnusse, sest nagunii oleks Pärnut vaja olnud külastada - Orr vajas pügamist ja tahtsin radu joosta, mitte ainult tunneleid. Mul on kuidagi tunneliküllastus sellest suvest. Jooksin ju mõlema koeraga kõik tunneli karikasarja etapid läbi. Lisaks pole kumbki mu koertest eriti tunnelifänn.

See selleks, teisel hommikul Eestis olles pakkisin asjad ja koerad autosse ja põrutasin Pärnusse. Võisluseks oli Pärnu agility karikasarja II etapp, tegu on mitteametliku karikasarjaga. Kohtunikuks oli Marje Piiroja. Kui tulemused avalikustatakse siis lisan ka need siia.
Esimesena oli võistlustules Orr A0 klassis (kokku 6 võistlejat, kõik suurused koos) ja kavas 2 hüpperada:
1. rada. Oli täitsa mõnus rada. Mulle meeldis. Ainuke kahtlane koht oli teist korda lühikesse tunnelisse minek, kahtlesin, kas koer seda tunnelisuud kohe näeb. Enne võistlust oli hallis müratase kõrge, mitmel pool urisevad koerad mõjuvad Orrile tavaliselt halvasti. Orr muutub ebalevaks ja ei suuda mulle keskenduda. Ma ei olnud ju koertega jooksunud üle kuu aja, niiet ei osanud midagi oodata. Jooks sujus aga üle ootsuste hästi! Orru jälgis mind ja täitsa jooksis, kuigi tõesti mitte täiskiirusel aga siiski. Tulemuseks puhas rada ja kiiruseks tuli 4,07 m/sek. Selle raja arvestuses jäime oma ajaga 3. kohale.
2. rada. Rada oli jälle mõnusasti joostav. Orru tundus olevat rohkem hajutatud kui enne. Võttis tunneleid veel rahulikumalt. Tulemuseks tuli puhas rada ja kiiruseks 4,05 m/sek. see andis meile 1. koha. Kahe raja kokkuvõttes asime 1. koha!

Video mõlemast rajast siin:

Mina jäin väga rahule, et kuigi kuu aega pole trenni teinud saime hästi hakkama!
Seejärel viisime Orru pügama ja oli Glenni kord võistlema hakata. Võistlusklassiks A2-A3 (võistlejaid 6, kõik suurused koos).
1. rada. Glenni tuju oli hea. Hüppetehnika oli suvel hullem. Slaalom läks kuidagi kohmakalt. Rada ise oli pigem A3 kui A2, kiire koeraga oleks see üsna väljakutset pakkuv rada olnud :). Mul kiiret koera polnud ja lõkse meie jaoks ka polnud. Kiirust rikkusid paljud ringi saatmised. Väga positiivne oli väga kiire poomi peale jooks. See eest aga A-lt alla tulek oli aeglane. Tulemuseks saime 4,21 sekundit ajaviga. Sellegi poolest selle raja arvestuses 1. koht. Kiiruseks tuli 2,93 m/sek.
2. rada. Jällegi oleks kulunud Glennile ära ringi käsklus. Aeglasema koeraga jällegi tore rada. Mulle sobisid. A-lt allatulek oli jälle ringivahtimisega. Poom seekord aeglasem. Raja lõpus tegin ei tea mis liigutuse ja Glenn hüppe ajal hakkas jalakestega siplema ning ajas tõkke maha. Niiet tulemuseks -5 + 6 sekundit ajaviga. Kiiruseks sellel rajal 2,82 m/sek. Selle raja arvestuses 2. koht ja kahe raja arvestuses samuti 2. koht!

Video mõlemast rajast siin:

Tuuli reisipäevik, vol. 5

2011-12-16T18:49:00.001+02:00

27. päev. 12.12.2011, esmaspäev.

Hommikuloli väga raske tõusta kuna olin peaaegu pool ööd üleval, sest nii kohutavaltpalav oli. Kõik aknad uksed olid lahti aga ei mingit tuult. Ja no ei saanudmagada. Hommikul läks jahedamaks ja siis tuli ka uni. Ärgates kohtusin kanoortega, nad jäid ju eile Fremantle´sse sõpradega jooma. Tim oli ikka asjatõsiselt võtnud ja ennast korralikult kinni tõmmanud ja selle käigus tundustalle laheda mõttena lasta omale uus soeng teha. Hari. Mõeldud tehtud, sõberajas külgedelt ilusti nulli ja valmis oligi. Minul muidugi nalja kui palju.Temal aga hommikul hirmus paha ja piinlik. Nüüd käib kõikjal mütsiga J.Pärast hommikust meelelahutust ülikooli. Mässasime niisama pool päeva ja pealelõunat läksime laborisse eile võetud veeproove tegema. Sellega läks ikka mitutundi. Peale seda oli kell niisugune, et kojumineku aeg käes. Oli küllplaan ujuma minna aga ilm on tõsiselt pilves. Õhtul hakkas padukat sadama.Jälle korralikult. Ja väga korralik äiksetorm oli ka. Välgutas nii seitsmestõhtul kuni kaheni öösel. Õhtul olin varakult väsinud ja läksin tuttu juba 11aeg. Kuna magasin aken lahti siis kolme aeg ärkasin naabrite kisa peale üles.Nende väike titt nuttis, ema aga ei viitsinud üles tõusta ja oli kole vihane,et laps nutab. Seega ta röökis lapsele teise tuppa: „F...K OFF, Joe!“ või „SHUTUP!“ Uilgas ja närvitses. See kõik muidugi lapsele rahustavalt ei mõjunud jaseega nuttis ta päris kaua. Pidin akna sulgema.

28. päev. 13.12.2011, teisipäev. Kinos

Tujuon hea. Ilma on pilves ja jahe. Ülikoolis oli kõigil jutuks eilane sadu, jälleväga suur hulk vett tuli maha – neil kohe sensatsioon. Sai andmeanalüüs tehtudja seda kohe täitsa pool päeva. Oi kui hea tunne oli! Nautisin kohe :) Lõuna ajal läksime ära poest läbi ja Birgoti juurde. Aga poest ostsin maasikaid! Võtsime kooki jaavastasime telekast Eesti filmi käimas: Head käed (2001). See oli ikka vägasürr, kui telekat klõpsutades jäi silma mees, kes oli täpselt nagu LembitUlfsak, seejärel oli tema kõrval mees, kes oli täpselt nagu Tõnu Kark jatagatipuks hakkasid nad veel eesti keel rääkima. Tuligi välja, et sellist filmilastakse austraalia telekast. Väga veider. Kuna ikka ilm on selline, et tibutabja ei tibuta siis ujuma ikka ei saanud. Oi mul on kena isuke tekkinud. Tänasõin kooki ja siis õhtusööki kõvasti ja magustoiduks mugisin pool kilomaasikaid.

Kõht oli nii täis, et ei taha midagi enam nähagi. Aa maasikapugimise kõrvale vaatasin juba traditsiooniks saanud Sõprade osasid. Õhtulläksime naismajakaaslastega kinno. Filmiks "New Year´s Eve". Osatäitjateks 1001kuulsat näitlejat ja nagu arvata oli siis sisu eriti ei olnud. Nalja oleksvõinud rohkem saada ja nagu selline laialivalguv imal asi oli. Aga ajatäitenatäitsa okei.

29. päev. 14.12.2011, kolmapäev. Viimane päev

Päevalgas nagu alati ülikooli minekuga. Seal lasime lõuna ajal jalga kuna lõpuksoli ka ilma ilusaks (see tähendab tegelikult palavaks ja raskesti talutavaks)siis oli kindel värk ujuma minek. Vesi tundus jube külm aga ma suutsin seekordisegi kilomeetri kokku ujuda. Seda siiski mega aeglases tempos, sest kõtu hakkabmuidu valutama. Seekord polnud ilusaid inimesi vaadata. Oli üks kõhnapoolneumbes 20 aastane mehehakatis. Ta polnud üksi, temaga oli kaasas nii ligi 40aastane 150 kg raskune üliüliüli karvane mees. Peale teineteisele veepritsimise ja naeru kihistamist hakkasid nad natuke amelema. See oli vägaveider, sest nad olid ikka nii koledad koos ja üldse ei sobinud. Asja juuresoli veelgi veidram see, et see megakarvane paks oli see naiselik, muudkuiitsitas ja pärast hoidis oma käekotti nagi preilid ikka. Ja kleenuke poiss olisiis see mehelik…veider oli see J.Pärast neid tuli vette 2 lähis-idast pärit meest, kes mõlemad ei osanud üle 2meetri ujuda, naljakas osa oli see, et üks neist õpetas teist ujuma. Minu silmajaoks „ujusid“ nad mõlemad täpselt sama moodi J. Üldiselt oli rahvast vähe. Mina vana tuntudtarkpeana unustasin päiksekreemi panna. See tähendas, et basseinis oldud ajagasain korraliku põletuse. Käevarred eriti.

Õhtultegin kõikidele pannkooki. Kõik sõid kõhud punni ja kiitsid, et parimad pannkoogid ever. Kahju inimestest kohe, et nad pole häsid pannkooke saanud. minu jaoks olid need sellised harju keskmised plönnid.

Asjad on ka juba pakitud. Homme algab tagasisõit.

30. päev. 15.12.2011, neljapäev. Singapuris

Ärkasinsuurest ärevusest juba enne kuute. Hommikul käisin kaalu pealt läbi – näit naguviimased 4-5 kuud ikka. Tegin toa nii korda, pesin kõik mulle antud rätid ja paninriidepuud ilusti J.

Neid riidepuid olen ma nii tahtnud panna juba viimased 2 nädalat. Aga ma eitahtnud nii hull endale ka tunduda, et korjan kõik riided puudelt maha, panenriidepuud ilusti järjekorda ja siis riided tagasi – kiusatus oli küll. Nahkkuivab mega-giga hullult. Peale 9 olin valmis minema. Kohver kaalus 21 kg jaseljakott 11 kg. Kell 10 tuli takso järgi, taksojuht oli lahe mees ja rääkisimekõigest alates põuasest austraaliasuvest kuni venelaste integratsioonini Eestis välja. Avastasin, et olen mõnes mõttesEesti koha pealt loll. Taksojuht küsis, et mis on meie peamine ekspordiartikkelja millega Eesti peamiselt tegeleb? Ausaõna võttis sõnatuks. Ei osanud midaginagu öelda – Eestis on kõik ju väike. Üks asi, mis lõpuks siiski pähe tuli olimeie IT mehed ja Skype J.Lennujaamas sain ilusti kenasti asjad aetud. Minu lennuk, taga vasakul näha Perthi pilvelõhkujad:

Väljasõit hilines, saime õhku 40 minutit hiljem kui planeeritud. Maandusime kell 18. Seekod oli toit täitsa normaalne, soojast toidust sõinainult kana aga sai oli hea ja sinna vahele oli ka täitsa head juustu panna.Magustoiduks täitsa hea jäätis. Vaatasin ära 2 filmi. Esiteks „Crazy stupidlove“, mis oli nii enam vähem – pigem niisama ajatäide ja teine oli austraaliafilm legendaarsesr kelpiest „Red dog“. Selle filmi ajal tuli täitsa kohe mitu korda nutt peale (pole kaimestada, mul tuli teisipäeval kinos pisar silma selle peale kui filmiskutsikas inimese nägu limpsis). Ahjaa annetasin 4 eurot Aafrika põuahädalisteleperekondadele. Noh tegelikult võtsin selle eest kaasa lennukis antudkõrvaklapid ja teki (finnairi tekk on mäletatavasti über õhuke). Jõudessingapuri lennujaama tabas mind ei tea mis ahastus, juba lennukis tundsin, etpea kuumab ja valutab. Kõndides lennujaamas hakkas selg ja kõht lisaks sellelepistma. Mul tuli selline kurbus ja üksindus peale, et pidin selle igatsusevälja laskma. Nutsin siis peatäie. Kena teenindaja oli päris mures ja minujuurde tulles oli ta esimene küsimus, et kas mul on päevad. Hahaha. Tegi multuju kohe paremaks. Aga tegelikult pärast vetsus käimist, söömist JA kärumuretsemist läks tuju ka heaks. Nii hea on kui ei pea seda seljakotti seljasvedama vaid saab kärule panna ja siis pole üldse raske, juhuu! Igal poolnäitavad sildid, et lennujaamas on WiFi ka aga minul küll pole. Sain siisteada, et tuleb minna infolauda ja endale kasutajanimi ja parool küsida, siissaad interneti 4 tunniks. Minu pesa:

Siis vaatasin ka veel ühe filmi ja oligi nagu aegotsa saanud. Pidin minema lennukile. Minu piinakamber 12 tunniks:

Lennukväljus südaööl. Absoluutselt punnistäis lennuk oli ja meeletult kitsas. Õnneks muloli aknaalune iste, mis kahjuks oli katki aga kogu lennukis oli vaid veel 1 iste ja see ei olnud aknaalune kohta ja kui ma ennast eriti ei liigutanud siis ei saanud arugi, et tool logiseb. Meelde jäi vaid see, et kitsas oli. Filmivalik oli nigel jatoit oli väkk. Finnair sakib sajaga.

31. päev. 16.12.2011, reede. Kodus

12lennutundi venisid ja venisid, magasin halvasti, sest liigutada ju ei saanud.Õnneks siiski olin nii enam-vähem magavas olekus kolmest kuni kaheksani. Seeaitas neid õnnetuid lennutunde veeta. Pole vist vaja öelda, et söögikorrad jäidmul vahele, välja arvatud kukkel. Kuna enne keskpäeva polnud kohale jõudmistoodata siis vaadatasin kaks filmi: Harry Potteri miskise osa ja „30 minutes or under“Oli vist. Ausalt öeldes, ei viitsinud kumbagi süveneda. Ootasin kohalejõudmist. Veel väsitavamaks muutis lennu see, et me lendasime nö päikesetõusueest ära. Pimedaks läks väljas kell 8 õhtul ja kell 12 päeval (minu jaoks) oli ikkakottpime, sest kohalik aeg näitas 6 hommikul. Aa sõitsime ka Tartust üle – nii lahetunne oli! Helsinkisse jõudsime kohaliku aja järgi 06.25. Minu Tallinna lennuväljumiseni oli 1 tund. Tuli teha läbi põhjalik turvakontroll, kus naine mindläbi katsudes, üritas värvli vahele vaadata, aga kui sai aru et mulrasedateksad mis ulatuvad kurgu alla siis sai aru mis värk on. Turvaväravastsain läbi mõned minutit enne 7. Ja peale seda tuli minna passijärjekorda. Jaosssa poiss kui pikk see oli. Ja ainult 1 töötaja oli tööl. Vaatasin, et niimul küll ei õnnestu oma lennule saada. Aga mul vedas ja kella 7-st avanesid elektroonilisedpassikontrollid EL-i kodanikele. Kuna teised uimerdasid ikka järjekorras siissain sealt kohe essana läbi ja sai oma väravat otsima minna, jõudsin veerand tundienne väljumist kohale. Lennuk Tallinnasse oli väike, mis tähendas, et see raputasikka kõvasti – mul enesetunne eriti heaks ei läinud. Pagasi sain kätte 8:30 jaseejärel sain juba Raidot kallistama minna. Nii hea tunne!!! Natu asjaajamisiTallinnas ja koju jõudsin 11.30. Niiet tagasi reis kestis 32 tundi. Oi kuisuper väsitav see oli. Nüüd olen kohutavalt väsinud. Minu jaoks on jubasüdaöö, millele eelnenud 2 väga lühikest ööd.

Seegalõpetan oma väikese seikluse teisel pool maakera ja blogi jätkub uuesti koerteteemadelJ

Tuuli reisipäevik, vol. 4

2011-12-12T03:48:00.001+02:00

20. päev. 05.12.2011, esmaspäev. Äike ja prussakad

Tänahommikul oli ülikooli minek kuidagi eriti raske. Ja väljas oli põrgukuumus.Ülikooli jõudes oli tahtmine vanni hüpata. Aga head uudised – homme lähmejõele! Koju minnes oli väljas ikka superkuum. Päike kõrvetab kui laseriga.Igakord pärast sellist päike käes olemist on mul õhtul lööve nahal ja käed jajalad sügelevad. Ahjaa avastasin, et minu superkaitsev päiksekreem kannabaegumiskuupäeva 07/2010. Ups. Koju jõudes otse külma duši alla. Siis sõinhiiglasliku kausitäie pasta tuunikala salatit ja jõin piima peale.

Õhtultuli hull paduvihm ja sel ajal ronisid hiiglaslikud prussakad mööda aknaidringi otsides majja sissepääsu – väga õõvastav. Õnneks kestsid välk,müristamine ja padukas lühikest aega...vast tunnikese. Vihma muidugi vähem aega.Olen hakanud märkamatult oma kõhtu silitama. Kui istun või isegi kõndides –täitsa mõnus on.

21. päev. 06.12.2011, teisipäev. Vihm

Pidinärkama kell 6, taevas oli täispilves ja enamasti sadas vihma. Logisin end igaksjuhuks MSN-i ja õieti tegin: 6.45 teatas Birgot, et talle helistati ja välitöödjäävad ära. Vihma sadas päev otsa ja kunipealelõunani välgutas tihedalt. Nii tore oli ülikooli minna, mis sest et sadasvihma. Avastasin, et Eesti suvi on ikka parim. Eesti suvel häirib ainult 2 asja: kuumalained ja sääsed. Täna tundus seljakott nii kerge ja hea oliülikooli jõuda täiesti mitte higisena. Ülikoolis olid kõik väga elevil, sestneil sellist äiksetormi pole eriti tihti (ja neil pole nii palju sadanud kajärjest: 20mm korraga). Kõik rääkisid pool päeva sellest. Isegi lennujaamas oliigasugune lennutegevus peatatud, sest välgutas nii hullult. Alles nii 6 aegõhtul läks ilm selgeks ja lennukuid said jälle lennata. Kuna midagi teha polnudsiis tulime lõunasöögiks koju, sest koolis oli tõsiselt külm. Birgot tuli mullekülla ja tegime kartuliputru ja kooki. Nämm nämm. Üritan kopeerida Tim`i jaNatalie muusikat. Neil on seda ligi 120 GB!!! Hullumaja ju. Koduigatsus tulijälle peale. Ja igatsen värsket pehmet leiba!

P.S.Olen 99%, et tunnen kuidas põnn liigutab. Täna kõhuli lamades tundsin esimestkorda ja nüüd õhtul on täitsa mitu korda sama tunne olnud.

22. päev. 07.12.2011, kolmapäev. Kodune

Tänaülikooli ei läinud. Midagi poleks seal nagunii teha olnud ja 6 tundi lihtsaltnetis istuda ja vahepeal 70 kroonist burgerit süüa ei tundunud mõtekas. Seegajäin koju. Pesin pesu ja sorteerisin muusikat ja niisama puhkasin. Natukekirjutaks siinsest koristamiskultuurist:

Iirlasedon normaalsed aga nende nõudepesu meetod on ebanormaalne. Nad teevadkraanikaussi nõudepuhastusvahendiga pesuvee – sellise korralikult vahutava jasiis kratsivad seal sees nõud puhtaks ja panevad sealt otse restile kuivama –ei mingit loputamist. Restil kuivavad siis jummala vahused nõud. Ma nüüdigakord kui saan pesen nende nõud ka kiiresti enne kui nemad jaole jõuavad,mina ei taha seda seepi süüa. Natalie ja Tim pesevad nõusid okeilt. Aganeil puuduv igasugune sisemine vajadus tööpindu pühkida. Nende poolest võikskineed puru, mahla ja moosi täis olla.

Lisaksei pühi siin mitte keegi põrandat. Ja kes mind vähegi lähemalt tunneb võibainult ette kujutada kui häiriv see minu jaoks on. Kõik jäetakse koristajale,kes siis iga kahe nädala tagant käib. Kui näiteks mingit moosi põrandale kukubsiis keegi seda sealt ära ei puhasta, see nö kulub ära. Vahel on päris vastikkui astud millegi kleepuva sisse ja siis kõnnid oma tuppa kleepuva tallaalusega(kõik kannavad välisjalatseid sees). Aknapesemiskommet ei eksisteeri siin üldse. Nad on vist pesemata ajast kui see maja ehitati.

Minu toa aken:

Köögi akna tagune, see on kohas, kust kõik igapäevaselt mitmeid kordi mööda käivad:

Nüüd sai vistkorralikult virisetud J

Õhtupoolekäisime Birgotiga ujumas. Õhtusööki ei viitsinud teha seega oli menüü selline(ja sellises järjekorras): jäätis, porgand, kakao J

Nädalaega jäänud siin olla – aeg on kiirelt läinud.

23. päev. 08.12.2011, neljapäev. Workshop

Tänahommikul läksime siis workshopile. Toimus see ülikoolilinnaku taganurgas.Kuulasime lõunani ettekandeid, mis näitasid, mida kohalikud siinsatelliidipiltidega teevad. Pool ajast põnn võimles mul kõhus. Täitsa naljakasoli mul endal olla ja kuulata tõsise näoga. Pärast pärisin professorilt, etkuna välitöödele saab. Arvas, et äkki nädalavahetusel?! Mul on nädalavahetuseksjuba plaanid tehtud ja kohe mitte ei sobi selline asi. Lõuna ajal jalutasimekoju. Koju jalutades vihastasin tõeliselt kohalike kärbeste peale. Nad onkahtlemata kõige tüütum osa Austraaliast ja seda on arvanud kõik kellega olenkokku puutunud. Nad on nii vastikud ronides silma, kõrva ja ninna. Mega tüütud. siinse seemneõigaijad linnud võiskid hoopis putuktoiduliseks hakata - oleks kõigil kohe kergem! Aaa kui juba kohalikust elustikust rääkida siis täna nägin kohe kindlasti pärispapagoisid – väiksed, väledad ja selja pealt ilusad rohelised aga muidu kirjud.Ma arvan, et tegemist võis olla nendega: http://en.wikipedia.org/wiki/Rainbow_Lorikeet. Lõunaks tegin endale süüa (spagetidhakklihaga) ja olin niisama. Õhtuks sõin porgandi ja siis kausitäie jäätist –kas pole uskumatu kui kauaks mul ühest karbist jäätisest jagub (sellest on kamaja meeskodanikud endale paar korda magustoitu võtnud) ja mul on veel sedaalleski. Olen avastanud ennast pidevalt nõusid pesemast – noh, et iirlastelevähem vahutada jääks. Täna käis ka koristaja – kohe ilus vaadata põrandaid.

Nädalaega veel siin pool maakera olla.

24. päev. 09.12.2011, reede. Lootusetu

Eileõhtul käis naabritel kõva pidu, mis lõppes nagu tavaliselt suurema tüliga,seekord naine röökis elu eest – seda vist sõna otseses mõttes. Isegi meest oli seekordkuulda. Ma olin ikka väga lähedal sellele, et üles minna ja kuskile helistada.Pärast naise metsikut karjumist, millele lisandusid veel lapsed jäi kõikvaikseks – jäin mõtlema, et ei tea kas naine ellu ikka jäi. Tuli välja, et jäisest hommikul oli vana hea kisakõri tagasi. Naabrimees näeb välja täpselt selline:

Ainult, et nende karvade sisse kujuta ette üks tüüpiline ära joonud aborigeen ja jooksmise asemel on käes veinipudel. aga muidu täitsa sama :)

Oi kui tore oli täna ülikooli minna – ilm olipilves ja nii hea ja normaalne temperatuur. Lootused olid üleval, et täna saabpaika pandud välitööde plaani. Nägin ülemust ja rääkisin temaga mitu kordapäeva jooksul aga jutt ikka ümmargune, et vist esmaspäeval aga kes ja kuna jakus seda ei tea. Istusime ülikoolis poole viieni siis tulime ära. Pakuti välja,et pühapäeval minna jõe äärde ja pärast seda laborisse. Mul on juba pühapäevaksplaanid tehtud ja ei tahaks neid mitte ära jätta. Nii et selline väikelootusetuse tunne tuli sisse.

Tulinkoju ja neiu istun-päevad-läbi–majas polnud mitte midagi teinud, eriti polnudta oma nõusid ära pesnud. Tüütu natuke. Pärast käisin poes söögikraamiostmas. Koju tulles oli juba tuju parem. Õhtul vaatasime telekat ja sõinšokolaadikooki jäätisega. Naabermajas oli õhkkond rahulikum, see tulenes vastsellest, et suitsetati kanepit (päris tugevad lõhnad jõudsid minu tuppa).Kuulsin majakaaslaste käest, et naabrinaine oli eile öösel käinud veel mingeidpudeleid puruks peksmas tänaval ja üks lastest oli ka väljas (võib olla lõhkusmehe viinapudelid ära ja seepärast pärast mees tahtis naisele kere peale anda?)

25. päev. 10.12.2011, laupäev. Jõulupidu

Täna korraldati Perthi eestlaste jõulupidu. Kunajõululõuna algusajaks oli märgitud 12, siis pidin kodust välja astuma juba10.30. Rongidega kohale ja Eesti aukonsuli majas olimegi. Tee peale jõi kena park, palmide ja sellise skulptuuriga:

Maja ise oli täitsakena, tundus olevat vanem maja (kõrged laed ja suur koridor jne). Aedki oliilus. Aias laua taga istudes oli selline õdus suveaia peo tunne. Palju eestlasiümberringi ja tuuleke ja noo täpselt eesti ilus suveilm. Sain oma kauaoodatudleiba! Või ja koduse maksapasteediga – oi kui nämm!

See maksapasteedileib oligikõige kõigem üldse kogu lõunasöögi juures. Tegelikult pakuti ka veelkartulisalatit ja kartulit hapukapsaga. Verivorsti ja sealiha sai ka.

Magustoiduks jäätis ja kaneelirullid. Otsin maksapasteeti tiba kaasagi. Noojõulutunnet küll ei tulnud, aga mõnusa aiapeo tunne oli küll. Rahvast oli vistnii 70. Oli vanu ja noori. Ühtede väliseestlastega sattusime rääkima. Naine olipärit Pärnust ja lahkust Eestist kui ta oli 5 aastane (enne sõda). Eesti keeltei rääkinud aga ütles et on Eestit korduvalt külastanud. Rääkis, etesmakordselt külastas Eestit 1976 vms aga siis pidi ta korraliku summa väljakäima ja selle eest sai ta olla vaid Tallinnas ja sedagi 3 päeva. Jõuluvanakäis ja jagas mõnele inimesele kinke.

Jõululaule lauldi ka. Kolm tundimöödus kiirelt ja peale kolme tulime ära. Suutsin selle ajaga ilusti dekoltee ära põletada. Loll päike noh.

Õhtulläksin mingi inglise tüdruku sünnipäevale, ta sai 21. Välja nägi 28. Aga tort oli lahe:

Omanike linnuke võlus peamiselt meeste südameid. Naisi ta eriti ei sallinud ja seega ma küll tegin talle pai aga natke hirmutav oli ka:

Samas omaniku kahest koerast üks ei sallinud eriti mehi. Väikem oli aga tõeline musiloom ja tahtis limpsida kõike ja kõiki ja kogu aeg.

Majas sees oli akvaarium, mille sees olevad kalad näksasid meelsasti sul sõrmest, kui sa piisavalt jobu olid ja oma sõrmi sinna akvaariumisse toppisid:

Sain sealsüüa ühe burgeri, mille liha maises nagu hallitus (arvatavasti oli seal mingikahtlane juust vahel). Igatahes mina seda süüa ei saanud. Siis jõin mahla javett. Sealne maja oli ikka väga õudne. Esiteks majaomanik nägi välja jatõenäoliselt oligi nagu vana hipi joodik + ta oli totaalselt täis ja rääkismehesuguorganitest peamiselt. Maja ise oli umbne ja räpane, aknad olid lahti - ilma võrguta, mis tähendas igasuguseid putukolevusi oli majas küllaldaselt. Jube igatahes. Üks poiss, kes minu tuppa kolib, elab praegu seal ja ei jõua ära oodata, kuna ta saaks ära kolida. Aga aiaga oli palju vaeva nähtud. see oli täis tulukesi ja taimi ja tõrvikuid ja kujukesi.

26. päev. 11.12.2011, pühapäev. Fremantle

Sainmõne tunni vähem magada kui oleksin tahtnud, peale poolt kümmet teatas Birgot, et eileolevat üritatud ülikoolist talle helistada ja teatada, et täna hommikul onjõele minek?!?!? Mingit e-maili ei saadetud. Siis kui Birgot teate oli kättesaanud oldi juba jõel. Lahe: kuu aega ei toimu midagi ja siis laupäevalotsustatakse, et pühapäeval minnakse välitöödele ja laborisse? Et siis tööpäevadelteha jälle mitte midagi. Igatahes läksime meie majakaaslastega 11 aeg Fremantle`sse.45 mintsa rongisõitu kodu juurest ja kohal me olimegi. Jalutasime ringi,käisime turul. Tänaval sai näha punktorupillmängijat.

Siis käsime kohvikusnimega Monk, sõin pitsat, mis oli väga hea.
Koos Nataliega:

Natalie ja Alliega:

Siis läksime iirlastest paariga ranna äärde jalutama. Noored jäid jooma. Nägin ka natuke purjetamise MM-i (eestlase paadikest sealhulgas).

Ranna ääres oli kenakesi kujusid, kellega pidi jaoks poseerida, mina ahistasin rokkarit:

Shane ahistas kena naiskuju:

Peale viithakkasime tagasi kodu poole minema. Mul hakkas tagasiteel paha, ei teagimillest. Äkki väsimusest. Ja kõndida ma ka enam ei jõua. Kõhust hakkab kohepistma kui tahan normaalselt kõndida. Õhtuks sõin grillitud känguruliha,kõrvale võtsin hapukapsast ja pasteedisaia J. Väsitav päev aga olen rahul. Ilm ei olnud päev otsakõrvetavalt kuum ja mere ääres on ikka hea tuuleke ka.

Tuuli reisipäevik, vol. 3

2011-12-05T04:55:00.000+02:00

13. päev. 28.11.2011, esmaspäev. Jama

Teginnatuke ülikoolis ka asjalikku: reedel mõõdetud spektritest jooniseid. Päevalõpuks otsustasime, et homme lähme professori jutule, et saaks midagi asjalikkuteha, mis meie alaga ka seotud on.

Peanklaarima ka ära oma lausvale, ehitamise kiiruse kohta, tuli välja, et vägalähestikku on 2 maja mida ehitatakse ja ma arvasin, et see on 1 ja sama maja.Tegelikult on ikka siiani ühel krundil vaid vundament ja teisel seinad kapüsti. Kõik krundid ja maja suurused on samad, nii et kerge on maju segi ajada.Õhtuks tegin praekartulit ja kotletti. Kotletid tulid hiiglama halvad – masüüdistaksin siin kohal liha mitte kokka J. Ja praekartul iseenesest tuli hea aga kahjuks kõikkrõbedus jäi panni põhja mitte kartuli külge. Õhtul olin vara väsinud, sesteile sai vähe magada.

14. päev. 29.11.2011, teisipäev. Kinos

Prügipäev.Kell 6 oli prügiauto maja juures ja mässas ringi, väga ülesäratav. Ülikoolisjuhtus see, et midagi toimus! Professor tuli meie juurde ja teatas, et taorgunnis paadi ja järgmine nädal lähme jõe peale!!! Super rahul sellega. Mittemuidugi sellega, et lubab 35 kraadi jälle. Hull naabrimutt ikka lõugabregulaarselt paar korda tunnis laste või mehe peale. Kui ma oleks nii kuu aegavarem tulnud oleksin saanud minna vaalu vaatama. Nüüd on enamus juba edasirännanud ja pole mõtet 600-800 eeku selle peale panna.

Õhtulkäisime kinos majakaaslastega. Vaadatud film on „The Inbetweeners“. Paljaidmehi nägi päris mitu ja naerda sai ka päris mitu korda. Selline kerge huumor,kuigi enamus juttu ja mõtteid käis ikka ümber ühe asja. Lõpp oli parajalt imal.Oli erisoodukas õhtu ja pilet maksis ainult 11 dollarit, muidu vist on 18dollarit.

Mulon plaan homme ülikoolist varakult jalga lasta ja ujuma hoopis minna, eksvaatab, kas Birgot sellega nõus on ;)

15. päev. 30.11.2011, kolmapäev. Ookean

Hommikulülikooli ja siis kahe tunni pärast tulime juba tulekut. Hetk enne 11, asusimeBirgotiga linna poole suunaga Perthi teadusmuuseum. Sissepääsu eest tuliloovutada 10 dollarit. Üldiselt oli suht mage värk, Tartu AHHAAs saab 3x rohkemelamusi. Üks atraktsioon oli, mida tahtsin katsetada, selline värgendus, kussai 360 kraadi jalgrattaga sõita.

Üks jama ainult oli –

..see nimekirja viimaneosa oli pettumust valmistav. Aga ei hakanud ennast väga siis pressima sinnakah.

Kes tahab kaeda, kui suureks kõht paisunud on siis see pilt näitab täitsa hästi:

Pärastseda läksime randa. Ranna ääres külastasime üht peen Itaalia restorani, kustellitud lihavõileib, mahl ja kook läksid maksma 46 dollarit. Eestis peab ikkakõvasti pingutama, et pea 500 eeku sellise asja eest välja käia. Söök ise oli muidutasemel ja koht ka. Soovitan kõigile rikastele! Kuna mina tegelikult rikas polesiis õnneks enne restorani hinnakirjaga tutvumist lubas Birgot mulle lõunavälja teha. Aitähhh! JKõhud täis panime vee poole: mulle oli see täitsa esimest korda jalad ookeanipista.

Birgot näitas hüppamisvõimeid:

Tegu on India ookeaniga, vesi ise oli täitsa soe agailm oli tuuline ja see jahutas parajalt. Üritasime päikest võtta – see õnnestusvist 5 minutit ja siis tegelesime hulga aega merekarpide vaatlemise jakorjamisega.
Minu merekarbi saak:

Tegime pilti ja jalutasime täitsa pikalt mööda randa.

Tee peale jäi ka üks müügis olev maja, millel oli kena vaade ookeanile.

Pilt emmele: ma ikka kannan ka mütsi aga piltide tegemise ajaks võtan ära, sest mütsiga näen välja selline :)

Seejärelsuundusime rongipeatust otsima.
Rannaäärne piirkond oli ilus - uhked villad ja hoolitsetud aiad:

Minu suunatajuga oleksime siiani ekselnud agaõnneks Birgot ei vaevle orienteerumissegaduse käes. Teepeal nägime huvitavaidesindajaid nii floorast kui faunast. Fauna poole pealt saime jälgida japildistada armsaid papagoisid.

Floora poolelt oli esindatud üks männiliik, mis oli tõeliselt lahe.

Sidrunipuu.

Ja lõpuks ka mingid veidrikud.

Selline hull puu, mille okste otsas asuvad lehed ja õied. Need puud hakkavad alles nüüd lehte minema aga üks juba õitses ka.

Lõpuks jõudsime ka rongijaama:

Ennekoju jõudmist käisin veel poest läbi ja siis lõpuks kell 19 olingi kodus. Meiekena päevake kestis vaid 8h. Jalad valutasid kenasti, kokku sai täna 13,5 kmmaha tatsatud. Uni tuli hea!

16. päev. 01.12.2011, neljapäev.

Tänaoli ülikoolis asjalik, pärast lõunat näidati, mida teha veeproovidega, mida hakkamejärgmine nädal võtma. Kõik oli tuttav värk. Kodus tegin õhtusööki: spagetidkanaga, seda jagus õhtuks, reede lõunaks ja õhtusöögiks. Nii et süüa peantegema alles laupäeva lõunaks. Vaatsin õhtul telekat, „Simpsoneid“ ja „Sõpru“.Siin on ikka hiilgama tüütud reklaamid. Näiteks Simpsonite poole tunnisemultika ajal jõudis olla 4!!!! reklaamipausi. Kõige viimane oli 2 minutit ennelõppu. Super nõme. Filmide ajal sellist jaburust ei ole. Nii et selline vaiknepäev oli.

17. päev. 02.12.2011, reede. Ujumas

Tänaoli super super kuum. Noo kohe nii kuum, et võttis jälle mõtisklema, et kesküll kurat siia elama tahab tulla?!?!! Varjus oli 34,5 kraadi päeval. Seetähendas, et välja minek võrdus enese hetkelise sulatamisega. Lootsime saadaülikoolist häid uudiseid, et esmaspäeval saame minna jõele. Aga ei midagi.Üpris varakult läksime ära. Esimest korda kasutasin koju minekuks bussi, misviis mu kodust vaid 800 meetri kaugusele. Selle ajaga jõudsin siiski tundakuidas mu jalad päikesest särisevad. Uhh homme pidi veel kuumem olema. Koduspanin ujukad selga ja siirdusin, õnneks vaid 5 minuti kaugusel olevasseväliujulasse. Seal sai 2 tundi lõbusalt aega veeta ja ilusaid inimesi vaadatud(600 meetrit isegi ujusin J).Koju jõudes tegin menüüd ja poenimekirja ja seitsme ajal suundusin poodi. Poesläks 50 dollarit, vast väga palju pole vaja järgmine nädal enam poes käia. Seljakott sai natuke liiga raske, nii umbes 12 kilo+ riidest kott ~2 kg. Tagasi tulles oli juba pime. Õhtul veetsin aega teistega joomamängu kaasa tehes. Minasain oma organismi tublisti veega varustatud J.

Siinkäib pidevalt mingi õudne jutt kohalikest ämblikest.

Meie oma kohalik aias elav ämblik, väga suur ei ole - nii 3-4 cm.

See on ikka väga jube, missuurustes neid siin on. Lisaks sellele on igapäevane nähtus prussakad. Nägintäna väljas ühte – vastik.

18. päev. 03.12.2011, laupäev. Laiskus

Tänaei olnud plaanis mitte midagi. Enne lõunat jäin majja täitsa üksi. Nooredläksid Rottnest saarele. Üks iirlane oli tööl ja teine jõulukinke ostlemas.Koristasin maja ja oma tuba ja üritasin telekat vaadata. Täitsa lõpp kui paljusporti tuleb laupäeva päeval: naiste korvpall, kriket, golf, mingi ralli.Ühesõnaga midagi vaadata polnud. Tegin söögiks pasta tuunikala värsket salatit.Sain isegi poest hapukurki, mis maitseski nagu hapukurk – võib olla tibasoolane oli. Välja minna täna ei plaani, sest jõhkralt palav on.

Tegelikult korra ikka käisin väljas, maja taga oleva puu õiest pilti tegemas

ja naabri kassile panin süüa ja juua. Nimelt käib meil nende hullude naabrite kass söömas ja meie aiatoolides päval magamas. Armas väike must kass on.

Toaskonditsioneer käib ja täitsa hea on. Ahjaa täna otsustas ohatis huulele tulla –arvatavasti sellest, et sain eile ujulas näkku päikest. Hetkel näitab, etkraade on 35 ja õhuniiskus 14%. VÄKK! Austraalia ilmateade ütleb, et Tartus onjärgmine kolmapäev ja neljapäev ka päeval miinuskraadid.

Õhtuloli grill jälle. Tehti loomaliha, känguruliha, kana, vorste ja toorsalatit olika (tegelikult oli riisi ka aga seda pole mõtet isegi mainida). Mina sõin peamiselt känguruliha. Jõin jälle hunnikus mahla. Meil olikülalisi: jälle saksa poiss, siis veel 1 iirlane ja 2 inglast.

Nooredtulid saarelt tagasi totaalselt ära põlenuna. Rääkisid, et käisid sorgeldama jaalles siis said teada, et nad käisid vist tiba liiga kaugel meres – seal, kushaid elavad. Just natuke aega tagasi oli seal hairünnak olnud ja just enne sedaoli hai ära söönud ühe mehe, kes käis ujumas seal kus meiegi kolmapäevalkäisime ja pilte tegime. Karm värk.

Mehed jõid suured koguses õlut. Iga mehe kinnised pudelid on tema kõrval veega täidetud suures anumas:

Ja tühjad pudelid kogunesid laua keskele:

Mehed ise olid õhtu lõpuks täitsa väsinud :)

19. päev. 04.12.2011, pühapäev. Shoppamas

Hommikulvaatasime filmi „Lucky number Slevin“. Noortel on roppu moodi muusikat ja meeletud koguses filme. Kavatsen mõne endalegi võtta. Seejärel, peale lõunat läksime Allie´ga (iiri tüdruk) linna. Oli kindelplaan midagi teha, sest eilsest laisklemisest oli kopp ees. Päeval tegi isegikorraks vihma. Sõitsime linna ja kuna seal erilisi vaatamisväärsusi pole (üks lahe kuju oli siiski):

Shoppasme natuke. Temal oli vaja mõningaid jõulukinke veel siis saab ta needpakkida ja Iirimaa poole teele saata. Ma kulutasin ka veidi: 90 dollarit. Sainnatuke asju. Siin on ikka jõhkralt kallis – 10 dollarit maksev asi tavaliseltmingi allahindlusega odav ja kui sellise asja leias siis peaksid õnnest paar pisarat valama. Näiteks odav sai poes maksab 2 dollarit jakvaliteetsemad maksvad 5-6 dollarit – see on 50 eeku pätsi saia eest!! Ülemõistuse, kas pole? Igatahes palju raha kulutatud ja üks marjajää võetud.Läksime tagasi koju. Shoppamistrip kestis 4,5 tundi. Õhtul vaatasime telekat.Mina pugisin ikka oma pasta tuunikala salatit – homseks isegi jagub. Ja veelüks asi – palav oli!!! Lisaks palavusele oli ka umbne. Ilma konditsioneerita eisaaks ma küll siin hakkama.

KK trenn 30.11.11

2011-12-01T03:59:00.001+02:00

See, et mind kodus pole, ei tähenda koertele mingit puhkeelu. Koerad saavad oma tavalist trenni rutiini: 2x nädalas agility ja Orru saab kuulekust ka veel lisaks. Nii et sel ajal kui mina ookeani nautisin käis Orr kuulekusetrenni nautimas. Siia tuleku kiirus on tore ja kiire. Muidugi Marika juurde, kes on Orru ebajumal on ka alati tarvis kiiresti joosta :)

Paar pilti:

Video:

Ja millega tegeleb samal ajal Glenn? Sööb mis kätte juhtub!

Tuuli reisipäevik, vol. 2

2011-11-28T05:17:00.001+02:00

6. päev. 21.11.2011, esmaspäev. Esimenepäev ülikoolis

Tänanepäev algas varakult. Juba 7.45 käis äratuskell. 8.35 läksin kodust välja. Teepeal sain Birgotiga kokku ja 9 aeg jõudsime ülikooli. Juba oli palav. Natukemarssisime ringi ja tegin tutvust ka siinse juhendajaga. Rääkisime tund aega,tegelikult tegi 99% rääkimise osast tema ja meie Birgotiga kuulasime. Lubas välja mõelda mu tulevased ülesanded.Peatselt oligi käes lõuna aeg. Pugisime ülikooli kohvikus kõhud hamburgeristpunni aga hamburger oli täitsa tervislik – kohapeal tehtud kotleti ja värskesalatiga, ilma juustuta. Õigemini oligi sai, kotlet, salat, tomat ja vist piiskketšupit ka. Aga maitsev oli. Olin isegi korraks asjalik ja lugesin antudartikleid ja korrastasin muidu kaustu arvutis. Kella nelja aeg asutasime endkodu poole. Kodust kiirelt läbi mindud läksime Birgotiga lähimasse suurpoodi jama sain nädalaks vajaliku toidukraami varutud. Seljakotitäis kraami, sest kõikeoli vaja osta – alates soolast ja jahust kuni puuviljadeni välja. Arve poes oliligi 65 dollarit. Aga loodan, et mul eriti see nädal toidu peale ei kulu ka.Tegelikult päris hästi kui arvestada, et reedel käisin 35 dollari väärtuseskaupa ostma ja seda jagus 3 päevaks.

Teelpoodi nägime ülilahedat taime. Selle viljad/õied transformeeruvad superägedaks.

Pildil kõik 3 sama vilja aregustaadiumi (paremalt vasakule): hakkabõitsema, õitseb ja "käbi".

Selle„käbi“ kõige lahedam osa on see, et ta on üleni justkui sametiga üle tõmmatud.Lihtsalt lahe!!!

Loomulikultkorjasin ma selle kaasa. Lisaks nad õitsevad nagu mingid söödavad viljad.

Kojutulles tegin pannkooke. Kõigile, kes maitsesid kiitsid. Üks pannkoogi ekspertküsis, et kas ma tegin ka nö valmis-mixist, vastasin, et ei. Küsis siis, et misma siis sisse panin, et nii maitsvad tulid. Nagu ikka muna, jahu, piim, suhkurja sool. Muidugi küpsetamisega olin tiba kimpus – eks ma hakkama sain aga Raidooleks paremini saanud. Mul oli ikka nii, et kas õli oli liiga palju või liigavähe. Kõik said ja jäi mulle homme lõunaks ka veel. Hollandlased pakivad asju.Olid siin 4,5 kuud ja homme lähevad ära.

7. päev. 22.11.2011, teisipäev. Pähh

Tänahommikul esimene päev kui oli rasketõusta, kuigi äratus oli alles 8, siis kuna ma olin pool ööd pidevalt ülesärganud siis oli hommikul uni väga magus. Tulin üles ja ülla-ülla, süda olipaha. Panin kiirelt 2 ploomi nahka. Ega eriti parem ei hakanud. Sõin ühejuustusaia ka. Ja hakkasin ülikooli minema. Südamepaha läks pigem hullemaks.Mõtlesin, et mis jama on, ma sõin ju aga ikka järgi ei anna. Siis üks tüüp mõtles,et oleks lahe mind oma autoga jälitada. Alguses sõitis mööda ja peatus lähedloleva maja ees. Noh arvasin, et ootab kedagi tollest majast. Tervitas mind.Naeratasin viisakalt vastu. Läksin edasi. Mingi aja pärast kuulsin vaikset rataste sahinat, piilusin jatoo sõitis mul järel – noh nii pool meetrit tagapool. Kõndisin edasi ja õnneksmehel lõppes autotee otsa ja mina putkasin majade vahele. Täitsa õudne tunneoli. Samal ajal läks mu iiveldus ainult tugevamaks kuniks-just nii- hommikusööktuli välja (jummala esimest korda raseduse ajal). Õnneks see leevendas natukeisegi enesetunnet. Korraks oli küll tunne, et pööran otsa ringi ja lähen kojuja viskan pikali. Aga see mõte oli vaid korraks.

Ülikoolijõudes tegin mõned pildid.

Minu "kontor":

Ülikooli ümbruses:

Ülikooli linnaku plaan, päris uur ala ja päris palju maju:

Alles pärast lõunasööki läks südamepaha üle, misasendus peavaluga ja see kestis kuni magamaminekuni (arvan, et sain päikestpähe). Ühesõnaga kehva päev. Ahjaa, söögiks tegin kartuleid, mis maitsesid kuikala.

Tänaõhtul läks hollandi paarike ära. Teevad tiiru Sindney`s ja siis Taimaal ja siisHollandisse. Olid siin, Perthis 4,5 kuud.

8. päev. 23.11.2011, kolmapäev. Ujuma

Tänaöösel magasin hästi. Ärkasin juba enne kella: 7.30. Jõin mahla, sõin hommikustja poolmigi. Vaatasin telekat, kus näitas ilmateadet, mis ütles, et kogu austraaliaskõige kuumem koht on Perth JTäna 36 ja homme 37 kraadi. Panin selga kleidi ja pähe kübara, eilsestpäikesepistest olin õppinud. Väljas oli super tugev tuul, mis tegi juba 8:30väljas oleva kuumuse talutavaks. Lõunatasime Birgitiga väljas murul. Aga kodupoole minnes, nii kolme aeg oli küll super kuumus. Päike ikka kõrvetashullusti. Hoolimata sellest, et mul oli suure äärega kübar oli mu nägu ikka koju jõudes liiga paljupäikest saanud. Muidu polekski asi vingumist väärt aga see 4-5kg raske seljakottteeb olukorra vastikumaks. Koju jõudes oli paarikümned minutit aega riidedvahetada ja mõni puuvili põske panna ja siis läksime UJUMA!! Küll oli tore! Väliujula asub minu juurest 340 meetri kaugusel. Super lahe ju. Soetasin endalekohe 10x pileti (37 dollarit). Ja ujumine sai alata.

Kui ise poleks kogenud eiusuks aga väljas oli kraade üle 30-ne, ja vesi oli ka soe aga kui välja veesttulin siis olid külmavärinad ja täitsa külm, istusin niikaua kui kuivamahakkasin räti sees. Mõne aja pärast hakkas jälle palav ja siis uuesti vette.Kusjuures eriti kaua ei jaksanudki olla. Muuseas mitte üks inimene eipäevitanud seal. Kõik passisid varjus või ujusid. Kujutasin ette kui mingieestlaste tibigrupp oleks seal olnud oleks kogu muruplats täis päikese käes kõrbevaidneide. Tunnikese sulistasime ja siis koju. Kodus oli tööle pandudkonditsioneer. Lõpuks ometi, hommikul oli täitsa lämmi. Nüüd on majas 26 kraadija on mõnus jahe J. Muuseas,selle napi tunni jooksul kui ma ujusin ja kogu aja veest väljas olime varjusjõudsin endale päevikate randid kehale päevituda. Päike on ikka väga jube kuum– lausa on tunda kuidas su nahk kõrbeb. P.S. Need kalamaitselised kartulid onvähe söödavamad praetult. P.P.S. Mõõtsin Google Earth´ist ära tee ülikooli –2,18km.

9. päev. 24.11.2011, neljapäev. Spicy!

Ilmajaamlubas 37 kraadi. Mind päästis ülesulamisest vaid see, et tegelikult ülikoolisttagasi tulles natuke pilvitas ja ei olnudki niiiii hull. Õhtusöögiks teginomleti. Selle jaoks olin poest ostnud suitsuvorsti, mille peal kiri MILD ehksiis mahedamaitseline. Lõiganud viilu suitsuvorsti kuueks väikeseks tükiks,riskeerisin Jja proovisin ühte tükki. Ja suu põles!! Ma tõesti ei tea, mis maitsega siis seepagana vürtsikas vorst veel on. Igatahes õhtusöögi kõrvale kulus palju piima javett.

Siinon kõik majad kivikatustega ja eterniidist või terrassilaudadest aedadega… võinagu meil metallaiaga või pole üldse aeda ümber.

Natuke pilte meie maja köögist ja elutoast:

Kohalikusthommiku televisioonist näidati meest, kes päästis ühe tüdruku hairünnaku käest.Niiet vesi oli juba verest punane ja siis see mehemürakas tormas vette jahaaras 3,5 meetrisest haist sabapidi kinni ja nii sai tüdruk põgenema. Õnnekshai lõi kartma ja meest ennast ei rünnanud. Tüdrukul kintsu peal oli täitsasuured haavad. Mees sai Austraalia kangelasmedali.

10. päev. 25.11.2011, reede. Täitsa hea

Tänaöösel magasin uksed aknad lahti, st kogu majas olid kõik uksed aknad päranilahti (kõikidel lahtikäivatel osadel on ees võrk ja trellid). Ja vasttulenevalt ka jahedast temperatuurist magasin superhästi. Äratuskella viimasehelina peale tegin silmad lahti. Nägin mingit hullu und. Bussisõidust japerest. Huvitav kogu raseduse vältel olen päris mitu korda unes näinudbussisõitu. Muuseas seekord bussijuht juhtis bussi kuskilt teise vagunu keskel(ärge küsige miks bussil vagunid olid). Igatahes palju rahvast oli, Taisi jaMai-Liis kaasa arvatud. Okei, uni uneks. Ajasin ennast üles, tegin 2 soojajuustusaia (normaalse juustu ja normaalse saiaga). Eelmine sai oli mulrosinasai aga koos kaneeli ja mingi imeliku maitseainega veel. Ja ei olnuderiti hea. Eriti veel mingi imeliku juustuga mis soojaks minnes hakkas hammastekülge kleepuma J. Esmaspäeval ostsin poest õuna-mangonaturaalmahla – oli ainult 2 liitrises pakis ja andis ikka vedada aga noo ikkasuperluks mahl on!! Ühesõnaga, sõin oma saiad ja jõin oma mahla ära ja ülikoolipoole minema, olin tiba ju sisse maganud, sest mu äratuskell on äratama pandudnö viimase minuti peale. Õue minnes tabas mind õnnetunne J.Päike oli pilves, tuuleke ja kraade vast nii 22-23. Oi kui hea, isegi seljakottei tundunud enam nii raske. Muidugi ülikooli jõudes olin ikka väsinud jaülekuumenenud aga see oli nohu võrreldes eelmiste päevadega. Täna olimehüperasjalikud. Meiega liitus üks itaalia tüdruk, kes paar päeva tagasi ka siiasaabus. Igatahes käisime ülikooli ümber ringi ja mõõtsime erinevate asjadespektreid. Tulime tagasi lõunatasime ja siis saime teada, et me peaksime mõõtmatiba teiste seadistusega. Läksime uuesti mõõtma ja pärast seda tuligi aeg kodupoole minna.

Majaehitamise käib siin kiirelt. Täna hommikul kooli minnes nägin et eile õhtuga onvundament valatud (liiva peale), õhtul koolist tulles olid juba kõik majaseinad püsti mingisugusest kiviblokist).

***

Õhtulolin home alone -iirlasi pole saabunud ja teised läksid kinno. Vaatasin elutoastelekat ja sõin ja rääkisin raidoga juttu. Kusjuures päris kõhe hakkas isegi.Arvan, et seetõttu, et oli pime ja siin pole ju kardinaid ja samas mingidkrõpsud käivad jne.

11. päev. 26.11.2011, laupäev. Shoppamas

Ärkasinseepeale, et naabrite kutsikas nuttis. Jah need hullud kõrvalmajast võtsidendale koera, ei saa ma aru miks. Olen üsna kindel, et see koer oli pandudvannituppa kinni ja seal ta nuttis ja piiksus. Ja vahepeal käis selline metalliheli, nagu oleks kutsikas mingi toru küljes ketis olnud. Ema ja lapsed teisesttoast vahest ikka karjusid et: „SHUT UP, PUPPY!“. Mingi tunni või pooleteisepärast jäi kõik vaikseks – äkki viisid koera välja või võtsid tuppa. Rääkisinseda ka perenaisele, kes ütles, et neil ennegi kutsikas olnud, kes ka vistnuttis palju. Ta helistas mingisse piirkonna turvateenistusse ja nood käisidvaatamas. Pärast seda oli kutsikas kadunud. Perenaine ütles, et kui mulletundub, et seal on asjad korrast ära siis võin ma ise ka helistada. Maksin üürika är. Nüüd kõik sellega korras. Õnneks sain kokkuleppele, et tagatisrahavõetakse kui üürina, sest mul pole viimasel päeval saadava 370 dollariga muidumidagi teha. Igatahes sai kõik korda. Niisiis andis ta ka veel paar vihjeidkuidas saada supersuurde kaubanduskeskusesse, ilma suurt teed kasutamata.

Läksingi,täna oli kena ilma, jahe tuul ja poolpilves ilm. Tee peale jäi väga ilusnaabruskond ja üks garaažimüük. Astusin garaaži sisse – ja leidsin ühe kehaasjakese, maksis 1 dollar. See on mõeldud põnnile. Siis tuli mingi soovaheterviserada, mis nägi välja nagu pilt õudusfilmist :)

...ja varsti pärast seda olingi suures ostukeskuses. Sinna oli tibaüle 3 kilomeetri. Ega mul oli sinna asja ka, nimelt vaja hankida uued lühikesedpüksid. Vanad kipuvad väikseks jääma. Saingi ühed, 20 dollarit – kõige odavamadaga ikkagi minu arust superkallid, mina oleks võib olla 5 dollarit maksnudnende eest. Ega ma eriti ei viitsinud seal ringi käia, kõik oli nagunii liigakallis nii 40-60 dollarit. Tagasi mõtlesin minna meile lähemale suurdetoidupoodi bussiga. Aga bussini oli aega, nii et pool maast jõudsin jala käia.

Tee peale jäi üks mälestusmärk:

Poes läks ilmatu kaua, jälle tulin ära 100 kg toitu kaasas J.Kogu shoppingutrip kestis ligi 4h.

Kojujõudes olid jõudnud kohale ka iirlastes paarike. On noh nii 30 ümber ja sõitsidsiia autoga idakaldalt, nii et on Austraaliat küllalt näinud. Tegelikultvestlusest selgus, et nad lahkusid juba jaanuaris Iirimaalt ja on olnud Austraaliasjuba pool aastat ja kavatsevad siin olla vähemalt paar aastat, sest Iirimaalpole tööd.

12. päev. 27.11.2011, pühapäev. Kängurud ja koaalad

Siinon ikka seinad nii õhukesed, et Viimsi seinad tunduvad ülipaksud. Ärkasin ülesselle peale, et kuulsin kuidas naaberMAJAS lapsed jooksid ühest toast teise. Jamul oli aken kinni! Tunne oli selline, nagu oleks nad padistanud ülevalkorrusel, kõik sammukesed olid kuulda – kisast rääkimata. Ma kuulen aken kinni,kui keegi paneb seal majas klaasi lauale jne. VÄGA TÜÜTU! Tänapesin pesu.

Kell11.10 läksin välja, suunaga loomapark. Kõigepealt bussiga kesklinna, siisrongiga keskjaama, siis teise rongiga kuhugi ei tea kuhu, ja sealt bussigaloomaparki. Oli palju linde. Känguruid sai kiusata. Ausalt öeldes hakka mulneist loomadest seal kahju. Olud olid suht kitsad, ja kängurus nägid ikkatülpinud välja.

Mõnel linnukesel oli küll kitsas:

Üks käguruliik nägi välja nagu hiiglaslik rott:

Ilus lind (cattle egret, veisehaigur):

Dingo:

Üks pidukleidis papagoi:

Paabulind ikka ka:

Ja lõpuks jõudsin ka koaalade juurde. Sain pai ka teha aga väga ei tahtnudki neid kiusata, sest nad nägid suht õnnetud välja:

Nad on ikka väga nunnud:

Puu, mille nimi on jõulupuu (christmas tree):

Hallipäine lendav rebane :) (Grey-headed flying fox):

Karvanina vombat (Hairy-nosed wombat):

Video neist nunnudest loomadest seal pargis:

Käisin vaatamas ka „Farmshow´d“, kus näidati kuidas kelpie karja ajab ja kuidas lammast pügatakse.Pügamiseks välja valitud lambal oli aga minu arust päris kole haav tagajalal.Videost võib näha.

Peale nelja oli aeg lahkuda, sest pool viis läks viimanebuss. Bussiga rongijaama, ja sealt leiutasin, et äkki saan lihtsamalt koju.Vahetasin poole tee peal rongi ja tulin umbes mingis peatuses maha. Õnneks teeviis tuttavasse kohta ja kuueks olin kodus. Õhtul toimus väike grillpidu.

Tehti mitut sorti liha – kana, loomaliha, mingit sea- ja lambaliha kotletidjuustuga, vorstikesed ja siis veel känguruliha ka, mis oli ultrahea.

Mina teginkooki kõigile. Nämm nämm. Magama sain kell 1.

P.S. Naabrite kutsikat pole rohkem kuulnud. Eile ainult kuulsin, et nad rääkisid midagi temast.

Tuuli reisipäevik, vol. 1

2011-11-21T08:17:00.000+02:00

Mõtlesin, et solgin natuke koerte blogi ja teen siia iganädalasi sissekandeid oma reisust.
Esimene sissekanne tuleb super pikk, seda peab kohe hoiatama, just tänu Singapurile, peamiselt virisen toidu üle :) (vabandan, ette igasuguste kirjavigade pärast).

1. päev.16.11.2011, kolmapäev. Saabumine Singapuri

Reis algas kell 16. 00 kui sõitsin kodust välja. Siis TartuTallinn bussipeale ja Tallinna lennujaamast edasi Helsinkisse. Äraantava pagasikaal oli 19,1kg ja käsipagasi kaal 9,6kg. Andis tassida.

Täitsa tore oli startisime 15 minutit varem kui ette nähtudja kohal olime 10 minutit hiljem kui esialgselt väljuma pidime J

Edasi oli 2 tundi lennujaamas ootamist ja saigi minna pea 12tunnisele lennule sihtkohaks Singapur. Lennuk oli suur ja vabu kohti oli piisavalt.

Mina olin akna all ja minu kõrval oli koht tühi. Sain mõnuga laiutada. Õhtul „nautisin“kohutavat pastarooga kanaga, kust noppisin makaronid välja ja mugisin jääkülmasaiakest peale. Õnneks oli mul kaasas paar õuna. Vaatasin filmi, mis osutustäielikuks jamaks ja kella 2 ajal öösel keerasin magama. Super külm oli. Muloli peal küll 2 tekki ja ikka oli külm. Magamine möödus heitlikult kuid siiski.Üles ajasin ennest siis kui tuled põlema pandi so 8:30 hommikul.

Lühikeselolemisel on see pluss, et ma sain ennast mõnusalt kerra tõmmata üle 2 pingi –ei pidanud istuvas asendis magama. Hommikusöögiks oli mingid kartulid, omlettja lihapallid, saiake, jogurt. Lõikasin omleti ja saiakese pooleks ja sain kaksomleti saia. Jogurt ka veel. Ülejäänu oli rõve.

Kohale jõudsime kohaliku aja järgi 17:20 ja hotelli jõudsin20:00. Kogu selle aja vedasin oma 30 kilo ja seiklesin natuke ringi-kõigepealtlennujaamas ja siis tänavatel hotelli otsides. Pimedas polegi see nii kerge. Metroogasõitsime ka umbes 45 min. Kohtusin 2 eestlasega, kes tulid siia konverentsile. Olinatuke julgem otsida õigeid kohti.

Nüüd hotellis sai end värskendatud ja lähen linna avastama –ilma ilmatu raskete kottideta aga fotokaga J Ja kõht on super tühi!

Linnapeale läksin kell 20:45...

Üks väike video ka linnast, käis just mingi laser- ja veeshow:

...ja süüa sain lõpuks kell23:15…enne oli vaja vaaterattale jõuda ja siis tagasiteel otsida koht, mislahti oleks. Vaaterattale jõudsin viimasena, peale mind pandi kinni. Aga ilusoli.

Tulekesed taga on erinevad kruiisilaevad, neid oli küll tohutult palju:

Kahjuks nüüd jalad valutavad ja villid on ka. Kuna arvasin, et oleks kõigeparem panna jalga tuttuued kingad. Õnneks olin piisavalt taibu, et pistsinigaks juhuks ka vanad ära käidud kingad jalga. Ja tuligi välja, et oli vajapoolel teel vaateratta juurde kingad vanade vastu välja vahetada. Hotellitagasi jõudsin südaööl.
Kogu linn oli täis elevante ja kõik olid erinevad:

2. päev. 17.11.2011, neljapäev. Ikka Singapuris

Ärkasin selle peale, et mööda koridori käis keegi jakõlistas kellukest. Vist oli viimane aeg hommikusöögiks. Kell hakkas 9 saama.Uni oli heitlik, ärkasin iga tunni või paari tagant üles. Kuna minulhommikusöögile asja polnud siis panin ennast valmis ja pooleteise tunni pärast astusinsuper kuumale tänavale. Sihtkoht loomaaed. Loomaaeda jõudsin kella üheks. Olekssaanud ka kiiremini aga esiteks pärast metrood tuli minna bussi peale, loomulikultmina mingeid silte ei loe ja sammun uljalt tänavale võttes esimese ettejuhtuvatänava ja hakkan seda mööda liikuma – kuniks tuleb bussipeatus. Minulevajalikku bussi sealt ei väljunud, keerasin otsa ringi kõndisin tagasimetroosse ja vaatasin infotahvlilt järele, oli vaja sõita kuskile maa-alla.Seigeldes seal nägin ka silti hypermarket – pood! Kuna mul hommikusöök söömataja nälg pitsitas siis astusin poodi sisse. Valmistoidu sektsioonis oli loomulikulthiina ja jaapani toit. Ma ei saa aru, mida nad sinna toidu sisse küll panevad,et see nii vastikul haiseb. Läksin siis saia ja saiakeste juurde. Võtsin 2tuunikala-lehttaigna pirukat, minigi juusturulli ja karbitäie beebi-muffineid +vesi. Kokku läks 5 singapuri dollarit. Selgus, et see koht, kus ma olin olimingi super-hüper suur kaubanduskeskus – nii 4 korrusetäit poodisid. Seljakottsaia täis, võtsin suuna uuesti bussijaama poole. Selgus ka see, et sealsamaskompleksis asus vist mingi suuremat sorti bussijaam. Leidsin oma vajalikubussipeatuse üles ja asusin järjekorda J. Siis bussi peale ja loomaaeda, kuna bussis süüa egajuua ei võinud siis pidin veel natuke kannatama oma saiade söömisega.

Loomaaeda sisse minnes uudistasin ja kena jõehobu juuresvarju all puhkasin.

Tuli välja, et juusturull on vastik. Seejärel tuli välja,et ka tuunikala pirukad on vastikud. Mõlemad prügikasti. Siis tuli ka välja, etmuffinid on vastikud – AGA sellegipoolest söödavad. Need jäid edasi seljakotti.Kuna loomaaias oli mitu söögikohta siis läksin sinna. Arvake ära, mis söökiseal pakuti – hiina oma muidugi. Aga kuskil letis oli ka võileivad. Võtsin muna-majoneesivõileiva: huvitavalt maitsestatud – et mitte öelda, et seda vastikut hiinasöögi haisu oli ka suudetud muna sisse panna. Aga nälg oli tugevam ja alla seeläks.

Loomaiaiast ka J

Enamus ajast oli tunne, et kõnnid lihtsalt möödaparki, või metsa. Mingeid puure kuskil ei olnud, kõrgeid tarasid ka mitte.Enamasti oli eraldajaks vaid kraav ja palju taimi.

Paljudes kohtades olidklaasiga eraldatud varjualused, kust sai loomi jälgida. Tiigrite puhul oli näitekslihtsalt jõgi eraldajaks. Tiigrid olid ilusad - 3 valget tiigrit.

Ühe sabaotskarvutu ja roosa. Kohe posti otsas oli selline kiri:

Mulle meeldis, nii armas ju.

Kõmpinud pikalt ringi,higistanud ja avastanud, et mõned tagumised nurgad on vaatama jäänud - nende vaatama minekukskasutasin küll kohalikku väikest tammikest (mis küll tähendas ekstra 5 dollarikulumist).

Lõvide ala ümber oli ka kraav ja sinna olid pandud sellised elementaarsed asjad :)

Siin ka väike kommentaaride video mul kokku mätserdatud:

Neljaks olin omadega totaalselt läbi ja otsustasin ära minna.Bussiga tagasi. Buss peatus jällegi seal samas suures keskuses. Otsustasin midagisüüa saada, sest paarist minimuffinist päevajooksul oli selgelt vähe. Superpika jalutus käigu tulemusena leidsin kõrval majast mäki. Jah, suundusinõnnetundega sinna. Võtsin kohe ühed suured friikartulid ja mmmm kui mõnusad –soojad ja ilma vastiku maitseaineta. Kõht sai enam vähem täis aga igaks juhuksvõtsin ühe burksi ka. Sellest pool jõudsin ära süüa, teine pool rändasseljakotti ja jäi õhtuks. Siis tagasi metroosse ja koju. Enne paar klõpsu hottelli ümbrusest. Kõige pealt teele jääv hindude pühakoda:

Minu hotelli tänav:

Minu hotell:

Selline lahe liikluskorraldus oli ka. Pildil olevad autod pargivad aga otse minejal tekib vist tiba raskusi?

Lõpetuseks maailma ilusaim puu (puu ise oli tegelikult täitsa tavaline aga need õied olid tõeliselt ilusad!

Jõudsin hotelli ei tea,mis kell: enne 7 vist. Plaan oli kell 9 magama minna, sest kell 5 tuli ärgata,et jõuda, kella 7-ks lennujaama. Laadisin pilte natuke ja pool kümme tudusingi.

Sorry, et põhiliselt toidust räägin aga kui pidev näljatunneja südamepaha vaevab siis polegi muud mõttes. Ja sorry ka, et ei uurinudkohalikke kööke ja ei söönud ehtsat staffi – no kui okserefleks peale tulebsiis tahaks midagi tuttavat.

3. päev. 18.11.2011,reede. Austraaliasse

Magama sain eelmisel õhtul kell 21:30, ärkasin 2 tunnipärast üles ja und ei olnud. Kõik kuidagi häiris, väljast tulev tümps, liigasuur padi jne. Vaatasin natuke telekat, vähkresin ja magama sain vist pealekahte. Kell 5 oli äratus. Vinnasin ennast püsti, sõin 2 viimast minimuffinit,panin end valmis ja hakkasin minema. Metroojaamas selgus, et sisse veel eisaagi, õnneks vaid paariminutilise ootamise järel siiski uksed avanesid ja sainminna perroonile. Täitsa palju rahvast oli kell 6 hommikul metroos juba. Paljudläksid nagu minagi lennujaama. Kogu öö oli vastik tunne, mõtlesin, et äkkijuhtub lennuõnnetus. Tuli peale jube koduigatsus. Mul oli nii kurb, et ei saagitagasi koju sõita vaid pean hoopis veelgi kaugemale kodust lendama. Lennujaamasleidsin õiged kohad kiirelt ja check-in läks kiirelt. Siis otsisin õige värava– loomulikult eelviimane kauguselt J. Selg juba valutas eelmine päev ja tuikas ka nüüd.Jube nälg ja väsimus ja koduigatsus ja lennupaanika oli. Kui juba olime õhkutõusnud, valisin kiiresti filmi, mida vaadata ja see hajutas mõtted – täitsanaljaks film oli, võin soovitada: „Bridesmaids“. Vahepeal anti süüa. Võtsin kanaja polenta köögiviljadega. Sain vastikult haiseva söögi – polenta nägi neistkõige õudsem välja. Ei suutnud ampsugi süüa. Väike soe saiake oli ka – sellesõin mõnuga ära. Lisaks oli pähklikomm… Kui juba menüüst rääkida, siis hiljemanti jäätist – pulga vaniljejäätis, sees külmutatud shokolaadikreem. Jäätis olisuper magus, norm oludes poleks ma seda söönud aga nüüd sõin. Enne maandumistanti veel banaan – sõin selle kohe ära..nämm! Kuna lend kestis pea 5 tundi siisjõudsin ka teise filmi vaadata: „Friends with benefits“. Suht tavaline, väganaerda ei saanud. Peale selle sain oma südamepahaga võitlemiseks veel 1 osaSimpsoneid vaadatud. Siis oligi maandumise aeg käes. Ruttasin päris heaseljavaluga immigratsiooni letti, seal käis asi kiirelt. Kuna olin lennukissaadud vormi täites vastanud, et mul on toitu kaasas, siis küsiti selle kohta.Vastasin, et šokolaad. Pidin karantiinist läbi minema, kus kõik mu pagasinuusutas üle üks ilus beež labradori moodi koer. Mul tuli igatsusest väikeklomp kurku. Kutsule meeldis tumeda šokolaadi lõhn ja ta pistis pea sügavalekotti. Hakkasin selle peale naerma ja ütlesin, et mul seal šokolaad, sellepeale tiris piirivalvur koera ära.

Salamisi olin muidugi lootnud, et Birgot tuleb mullelennujaama vastu. Vaatasin ja vaatasin aga kedagi ei olnud. Siis alles koitismulle, et ma polnud mingit ettevalmistust teinud Austraaliasse saabumiseks,välja arvatud see, et kollasele märkmepaberile tulevase elamise aadressi ja telnumbri kirjutanud. Ei midagi transpordi kohta või kaartigi vaadanud. Läksinmingi turismi leti juurde Perthi kaarti otsima. Lahked tädid tulid uurima, etmis vaja. Küsisin, et kuidas on kõige odavam viis linna saada. Siis jutustasimeveel, tädid uurisid ja puurisid, et kuhu täpselt ma lähen ja kust ma tulen ja midama ülikoolis tegema hakkan. Igatahes tulemus oli selline, et nad soovitasin multakso võtta. Kas taksos kaardiga maksta saab, pidi juba taksojuhilt küsima.Nimelt polnud mul ju ühtegi senti Austraalia raha. Igatahes otsisin takso, juhtvastas, et kaardiga saab maksta ja vähem kui poole tunni pärast olin tulevasekodu juures.

Taksojuht hakkas kahtlustama maja, sest värava oli tabalukugakinni. Küsis, et kuidas ma sisse saan. Vastasin, et näe ümbernurga ka jalgväravja seal lähengi. Läksin ja jalgvärav oli lukus. Akendel kardinad ees ja ühtegiliikumist polnud näha. Uksekella ka polnud. Väike hämming oli küll. Taksojuhtkeeldus ära sõitmast ja helistas juba kellelegi, et rääkida, et ma ei saa majjasisse (ei tea, kas orgunnis öömaja juba J). Noh otsisin siis majaomaniku telefoninumbri väljaja taksojuht lubas lahkesti oma telefoni kasutada, sest mugavalt oli mutelefoni aku tühjaks saanud. Number, kuhu ma helistasin suunas mind kõneposti.Väike mure hakkas tekkima aga järgmisel minutil tuli maja tagant välja üksneiu, kes küsis, et kas ma olin Tuuli. Uhh, võite ette kujutada, millinekergendus mul oli, et ei olnudki mingi tüng ja ma polnud teinud ülekannet 555dollari väärtuses kellelegi petturile! Igatahes tänasin taksojuhti ja ta sailahkuda. Mina läksin majja, kus istusid elutoas veel 2 tüüpi ja majaomanik tulisamuti kõrvalmajast kohale. Kõik olid väga sõbralikud. Kui ma õieti mäletansiis mu majanaabriteks on 2 hollandlast (paar), üks tüüp Lõuna Aafrika Vabariigist ja1 neiu, kes sündinud Šotimaal aga üles kasvanud Araabias (ka paar). Tuba on korralik,nagu ka kogu maja.

Majaomanik elab koos mehe ja 10 aastase pojaga kõrvalmajasaga kontor on meie majas. Naine ise on pärit Inglismaalt ja mees Itaaliast.

Tuba üle vaadatud, sõidutas perenaine mind poodi. Sain ostanatuke söögitarbeid. Jõudsin koju tagasi ja tegin kohe 2 rosinaröstsaia,Šveitsi juustu ja tomatiga – nämmmm. Siis veetsin aega netis ja käisinloomulikult pesemas, nende vesi lõhnab päris tugevalt kloori järgi – nagubasseinis oleks.

Mulle öeldi, et kraanivesi on joodav ja seda ma olen kajoonud. Et kloorihaisust lahti saada, peab vesi lihtsalt natuke aega lahtiseltseisma. Igatahes 19.30 ma jäin juba magama. Kesköö paiku ärkasin tunnikeseksüles ja kui ma uuesti üles ärkasin oli kell 11 hommikul!!! Ma oli maganud üle14 tunni – jõhker.

4. päev. 19.11.2011,laupäev. Kohanemine

Lõuna ajal läksin jalutasin ise sinna shoppamiskeskusesse,et osta ühistranspordi kaarti. Seda seal ei müüdud. Kuna oli vastikult kuumsiis otsustasin oodata linna minemisega õhtuni ja tagasi minna. Nelja ajal tegin endale süüa. Kooresed penned praesibulaga. Kõrvale herneid. Väga hea oli.Homseks on ka. Siis rääkisin Birgotiga, kes oli lahkelt nõus linna kaas tulema.

Vastasmaja:

Läksime siis peale kuut linna poole.

Linna peamine vaatamisväärsus:

Külm oli. Sõitsime linna ja kuna hakkas pimedaks minemaja Birgot teadis rääkida, et meie naaberkonnas tänavavalgustust pole ja piirkond ontuntud röövlite poolest, siis otsustasime peatselt tagasi minna. Probleem oliselles, et kuidas ära tunda õige peatus? Kuna see oli buss, mis peatas tibakaugemal ja kohas, kus ma polnud kunagi olnud ja kui pole tänavavalgustust siisvõib asi keeruline olla. Aga sain bussijuhi käest bussimarsruudiga kaardi jajälgisin pöördeid. Õiges kohas andsin märku, et tahan peatust (muidu peatust eiteha). Siis kaardi järgi läksin kodu poole ja Birgotil oli õigus, tänavad onkottpimedad. Koju tagasi jõudsin kell 8.

5. päev. 20.11.2011,pühapäev. Puhkus

Kõigepealt peab alustama jutust öö seiklustest. Kuna majanaabriteloli käimas tõsine läbu ja neil oli ka paar sõpra külas, siis mina passisin omatoas. Nad küll kutsusid mind ka aga kuna nad olid alguses õues ja suitsetasidja siis mängisid mänge siis pidasin paremaks oma toas olla ja paari filmivaadata. Filmid vaadatud sai ka pidu majas otsakorrale. Panin omale kakõrvaklapid pähe, et oleks rahulikum uinuda. Äkki kuulsin mütsatust, mis oliikka päris hea mütsatus, teadsin, et keegi kukkus. Hetk hiljem oli kõik vaikneja minu ukse tagant kuuldus, et keegi helistas kiirabile. Läksin kasiis vaatama, mis toimub. Kõigepealt nägin kuidas üks neiuke (see araabias kasvanud) oli põrandal, näguverine ja tema poiss oli tema kõrval ja oksendas. Nice! Üks külalistesthingeldas köögis ja teine oli väljas. Oli juhtunud see, et neiu oliolnud väga purjus ja hakanud vist oma toast välja minema kui ta vastu uksepiitahoopis kukkus. Kahjuks nii õnnetult, et kaotas teadvuse mitmeks minutiks jatekkisid ka vist kerged krambid. Muidugi peahaavast tuleb palju verd ja verijooksis üle silmade ja nina. Tüdruku poiss oli vaatepildist niivõrd šokis, etkukkus oksendama. Õnneks teine tüdruk (hollandlane) oli piisavalt kaine ja asjalik jahelistas kiirabisse. Tüdruk tuli teadvusele aga oli uimane ja ei teadnud, misoli juhtunud. Õnneks poiss kogus end kiirelt ja seejärel oli väga asjalik. Ei lubanudtüdrukul magama jääda ja küsis igast küsimusi, nt et mis päev on? Kes tänameile külla tulid jne. Kiirabi tuli ja viis neiu loomulikult haiglasse. Peahaavei olnudki väga suur ja veritsemine lõppes üsna kiiresti. Küll aga olinmurelik, selle teadvuse kaotuse ja krampide pärast. Et ei oleks mingitajupõrutust. Igatahes kuna oli uni läinud, aitasin ma kahel majanaabriljubedat läbu koristada. Kolme aeg läksin ära magama.

***

Ärkasin enne 12. Päeval oli kõrvalmaja naabritel sellinetüli, et isegi Raido läbi Skype kuulist nende röökimist. Päris vastik olikuulata. Plaanisin küll täna poodi minna järgmiseks nädalaks toidukraami ostaaga tuli välja, et suur supermarket isegi on pühapäeval kinni. Eestlased onikka kohutavad tööloomad. Meil on toidupood isegi lahti kui tuumasõda tuleb,rääkimata pühapäevadest või riiklikest pühadest.

Igatahes kogu päev kulub piltide sorteerimisele, väiksemakstegemisele, videote ettevalmistamisega, et sedasamust blogi postitust teha. Uurisintiba ka ühe looduspargi kohta, kuhu võiks järgmine nädal minna. Rääkidesjärgmisest nädalast siis neljapäevaks luba 37 kraadi. Ma oleks iga kell -5kraadises Eestis kui siin +37-ga. Aga järjest kuumemaks läheb. Edu mulle!

P.S. Põnn kasvab ja mul on üsna kiiresti vaja uusi lühikesipükse J

Agility võistlus, 12.11.11

2011-11-15T07:42:00.001+02:00

Selle aasta viimane agility võistlus aga esimest korda A3 klassis. Kohtunik Esa Muotko Soomest. Osalesin vaid Glenniga. A3 maksikoeri osalemas peale Glenni veel 7.

1. rada. Agility rada ja täitsa joostav. Olin end juba ette valmistanud, et nüüd tulevad jube rasked rajad: ikkagi A3 ju. Aga nii ei olnudki. Glennil väga hea tuju ja tahtmist täis. Teise tõkke juures väike koperdus. A-lt tuli täitsa kenasti alla aga tõke pärast A-d, tihe pöördega, kukkus. Siis juhtisin üle, tõmbasin Glenni tõkkest mööda ja tagasi tuli ta tõkket valelt poolt võttes, niiet see rada sai tulemuseks diskaffi. Raja lõpuks oli Glennu juba väsinud.

2. rada. Ikka agility rada. Samuti joostav. See rada oli meie jaoks veelgi kergem. Glenn oli küll tahtmist täis aga tema hüppetehnika + vähene võhm = väsimus = aeglus kuubis. Lisaks väsimusele röövis meie aega ka see, et Glenn jäi poomilt maha tulles kohtuniku kahtlustama, sest too jooksis kaasa ja tänu sellele kukkus ka viimane pulk. Niisiis tulemuseks -5 pulga eest + 9,83 sekundit ajaviga. Kiiruseks tuli seega 2,91 m/sek. Jäime 6. kohale.

3. rada. Viimaseks hüpperada, mis oli õnneks lühem ja täista hea ja lihtne. Kõik sujus kenasti aga Glennu oli veelgi väsinum ja seega ka kiirus väiksem. Tulemuseks 10,43 sekundit ajaviga, kiirus 2,88 m/sek. Ja sellega jäime 4. kohale.

Võistlusega jäin tegelikult väga rahule ja tulin võistluselt ära väga hea tujuga, sest Glennu oli tahtmist täis ja motivastiooni iseenesest jagus. Nüüd tuleb vaid pikemaid metsajalutuskäike teha, et Glennu jaksaks pikki radu vastu pidada ja loomulikult hüppetehnika, hüppetehnika, hüppetehnika.

Riia RV, 30.10.11

2011-10-31T12:25:00.000+02:00

Järjekordne näitus Orruga. Seekord sõtsime Riiga. Kohtunikuks oli Petr Rehanek Tšehhist. Meie osutusime ainasateks nisuterjeriteks, mis oli mulle päris suur üllatus, sest viimastel aastatel on Läti rahvusvahelistel näitustel ikka konkurentsi olnud.
Kõigepealt pean ütlema, et kogu halli kattis uus kunstmuruvaip - väga uhke värk. Orru oli pingevabam kui muidu ja päris heas tujus.

Hea tuju kadus kui suur meeskohtunik asus sõna lausumata esimese asjana koera meheuhkust katsuma. Seepeale võttis Orru saba jalgevahele. Kohtunik õnneks asus seejärel kiiresti pead ja hambumust ja seejärel keha katsuma. Õnneks Orru ei kommenteerinud seekord kohtuniku tegevust aga ta ei nautinud seda mitte üks raas. Kui kohtunik eemale läks oli tuju jälle päris ok.

Eriti heks läks tuju kui me pidime liikumist demonstreerima - Orru oli kindel, et nüüd võib sellest vastikust ringist minema minna ja seda tuleb teha hästi kiiresti. Sellega tahan ma öelda, et ta ei liikunud kõige paremini - tiris ja oli pinges.
Kohtuniku kirjeldus oli tore. Mainis kõike seda, mida ma ise ka teadsin, muuhulgas ka seda, et käärhambumus, tumedad silmad, hea kõrvade asetus, tugev kael jne. Ainukeseks miinuspooleks oli, et liikumine tagant on tiba lai - eks seda seepärast, et Orr liikus üsna maadligi ja tegi tõelist nelikvedu - sest tolles suunas jäi ringist väljapääs :).
Igatahes saime me hindeks suurepärase, lisaks veel TP, CAC ja CACIB.

CAC jääb ootele kuniks me Eestist ka serdi saame.
Üldse jättis näitus väga hea mulje. Korralik koht, palju ruumi, ring täpselt ajakavas ja auhinnad toredad: lisaks karikale ja rosettidele veel ka 4kg Royal Canine medium adult sööki. Lisaks veel lauakalender, mille said kõik osalejad.
Ärasõidul poseerisime natuke :)

Glenni arvamus asjast:

Agility võistlus, 22.10.11

2011-10-23T22:03:00.002+03:00

Seekord osalesin vaid Orruga, kuna oli tegemist tegelikult eksamiga (kus A3 klass ei osale), mille juurde oli lisatud A0 võistlused. Tulemused SIIN.
Kohtunikuks Svetlana Zolotnikova. Toimumiskoht Tallinnas TAKO hall, kus kahel eelmisel korral on ups juhtunud.

Niisiis süda närvilisusest põksumas, lootsin, et seekord nii vast ei juhtu.

1. rada. Super lihtne. Ei tekkinud kahtlustki meie võimetes seda läbi joosta AGA, kas ka see realiseerub oli küsimus. Orr oli üsna kontaktne. Esimene pool jooksust oli ebakindel/nuuskiv ja ma nii kartsin neid tunneleid - äkki võtab jälle aja maha :). Aga siiski mitte, poole raja peal oli kott, millest läbimine süütas midagi Orrukese sees ja ta otsustas ennast natuke kiiremini liigutada. Väga positiivne. Lõpetasime puhta rajaga, kiiruseks vaid 4,39 m/sek ja see andis 7. koha.

2. rada. Ka üsna lihtne, raja keskel oli koti/tunneli lõks oli aga see oli mu väikseim mure. Orru oli ikka hajevil. Aga siiski jooksis, esimesse tunnelisse jäi sekund liiga kauaks, ma juba jõudsin mõelda, et ega ometi - aga siiski mitte - jooksis vaid pea maas nuuskides. Ülejäänud rada läks samas tepos, peaaegu täitsa joostes. Tulemuseks puhas rada ja kiiruseks 4,6 m/sek ja 4. koht.

Kahe raja kokkuvõttes saime 4. koha.

Kokkuvõttes JUHHEIII!!! Ma olen üliõnnelik, et Orru ei olundki nii närvis ja suutis isegi jookmist meenutavat liikumist arendada. Mõnus tunne!

Videod ka:

Sügis!

2011-10-17T11:25:00.001+03:00

Päris pikk paus on tekkinud. Süüdi on selles mitmed asjaolud - põhiliselt see, et olin pikalt haige ja et meil on selline tasane periood.
Aga nüüd viitsisin jalutuskäigul mõned klõpsud teha.
Kõigepealt ORR:

Peab ikka vagude vahele ka vaatama..kuskil peab ju midagi huvitavat olema!

Ilus poiss:

Metsade kuningas:

GLENNU kord, ta on oma operatsioonist taastunud...
Kuningate kuningas:

Glenn = Otto-Triin

2011-09-29T17:40:00.003+03:00

Jah nüüd on sedapsi, et Glenn on Otto-Triin:

Glenn on nagu Glenn aga suurt muret teevad talle haavad, nii peamine haav kui ka kanüülihaav. Muretseb nende pärast ja tahab limpsida.
Siin on ta kraega - vahetult pärast kliinikust koju jõudmist - kahjuks muudab krae Glenni halvatuks.

Halvatud tähendab, et ta on kindel, et kui see jurakas on ümber pea siis ei või ennast liigutada. Korraks suutsin ta lamama saada, pärast mida ta tuli istuma ja istus 2 h jutti ise võideldes narkoosiuimaga. seejärel arvasin, et võin vähemalt üritada talle mingi kostüümi teha. Konstrueerisin talle kostüümi, mis koosneb kaelarihmast, minu T-särgist, sokist ja padjapüüri juppidest. Ei taha Glenni nii alandada ja sellest pilti ei pane :)

Uran MV, 25.09.11

2011-09-26T12:44:00.000+03:00

Osalesime, nagu kevadel plaani võetud kogu Urani KK karikasarjas. Eile oli viimane ja võib-olla tähtsaim võistlus - Urani meistrikad ja ühtlasi 4. karikasarja etapp.

Kohtunikuks Vilve Roosioks. Osalejaid KK-1 klassis 5. Meie saime loosiga osalemisnumbri 2, see tähendas, et kõigepealt oli minek püsilamamisse.

Niisiis elementide kaupa:

1. Juurdepääsetavus ja hammaste näitamine - kulges ilma insidentideta ja edukalt. Max punktid.

2. Püsilamamine. Glenn lamas, jäi vahepeal magama peaaegu isegi magama, st pea oli maas. Hindeks saime väga hea, kuna juurde minnes võtsin Glenni liiga ruttu kõrvale asendisse.

3. Kõrvalkõnd. Pärast püsilamamist oli unine ja uimane. See kajastus ka kõrvalkõnnis. kontakti ja energiat oli vähe - pööretel jäi maha. Hindeks saime vast rahuldava.

4. Istuma jäämine. Jäi istuma. Hindeks väga hea?

5. Lamama jäämine ja juurde tulek. Jäi lamama kuigi oleks võinud seda kiiremini teha. Juurde tuli kiiresti. Kõrvale asendisse jäi tiba taha. Hinne väga hea miinusega?

6. Tõke. Mängisin ise lammast. Võtsin koera kõrvale ja ütlesin kõrval käsu ja hakkasin koerast eemalduma. Glenn muidugi tubli koerana hakkas kõrvalkõndi tegema (nagu ma käskisin), siis mõtlesin, et nii ju küll tõket ei tehta. Astusin sammu tagasi ja andisn õige käsu: Istu. Ülejäänud sooritus läks probleemideta. Õnneks kohunik sai aru, et lammas olen mina :) Hinnet ei tea.

7. Aport. Viskasin aporti liiga lähedale. Glennu ei saanud head hoogu sisse. Tõi mulle lähedale. Kõrvale tuli aeglaselt. Hinne väga hea?

8. Koht. Peale aportit läks Glennu käima. Jäi ilusti lamama ja juurde tuli kiiresti juurde AGA otse kõrvale ja tegi veel korra sellise liigutuse, et jookseb kohe kohale tagasi. Andsin kõrval käsu ja ootasin pilgukontakti, seejärel sai loa kohale kihutada. Lamas kiiresti. Aga tore, et Glennu nii ähmi täis läks :)

Kokku saime 89 punkti, millega olen väga väga rahul. Kuigi olen kindel, et kui me poleks pidanud enne kõrvalkõndi püsilamamist tegema oleksime paar punkti rohkem saanud ma ei saa ka nende punktide üle kurta. Võistlus oli ikka väga korda läinud - ei ühtegi korduskäsku! Glenni täiuslikust esimemisest jäi vaid energiast puudu. Niiet mina olen ülirahul.

Lõpp - tubli ja tublim :) Nii armsad ju!

Konkurents oli tihe: kolme esikoha punktid olid vaid ühepunktiste vahedega. Meie Glennuga saime 3. koha!

Enne autasustamist sai natuke nalja tehtud ja meetrist tõket proovitud. Glenn suurest hirmust tippis ennast enne tõket seisma ja siis hüppas kohalt otse üles - ainuke probleem on see, et nii ta ei liigu ju õhus edasi vaid prantsatab umbes samasse kohta tagasi maha - seepärast ei õnnestunud ka ükski hüpe puhtalt.

Orriga sain ka trenni teha ja minu suureks üllatuseks oli näha plastil isegi mingeid mängimise algeid. Küll oli tore!

Ei, mu koerad ei saa ikka omavahel läbi....kodus :)

Pilte kõigist osalejatest ja auhindamisest vaata SIIT!

Agility võistlus, 23.09.11

2011-09-24T23:11:00.000+03:00

Läksime reede õhtut veetma Tallinnasse, et Orru saaks 2 hüpperada A0 klassis joosta. Kohtunikuks Anne Tammiksalu. Algajaid maksi koeri kokku 9.

1. rada. Selline jooksmist nõudev rada. Mina nagu ikka ei tea, mida koerast oodata. Paaniliselt kardan juba häda nr 1 või veel hullem nr 2 tegemist platsile. Start algas tema raputusega, mul jõudsid juba õudusjudinad üle kere käia :). Orru isegi natuke jooksis - endal naba ta paigast ei jooksnud - mina ka mitte. Ja tagantjärele mõtlengi, et ma ise liigutasin ennast liiga aeglaselt - kartes koera kaotada. Igatahes suutis Orru raja edukalt ilma peatusteta läbida. Uhh, kergendus kohe! Vigu me rajal ei teinud ja kiiruseks tuli 4,28 m/sek, mis andis 3. koha!

2. rada. Natuke juhtimist nõudev aga mitte midagi rasket. Orru oli enne starti klaasistunud silmadega zombi :( ei keerutanud ainult vahtis mulle otsa. Stardis oli aeglane ja raja alguses vajas tugevalt ergutamist. Iga sajandik, mille ta veetis tunnelis kauem kui peaks tekkitas väikese paanika hoo. Selleks oli ka põhjust, sest kui pool rada sai läbitud ja joosta jäi vaid nö viimane sirge, arvas ta ei aitab küll ja asus hädatama. Oomaigaad ütleks selle peale :(. Ausõna ta selliseid asju trennis ei tee ülde. No super paha tunne on ikka küll. Ise arvan, et ta muutus närviliseks pärast esimest rada kui ta sai korraliku urina osaliseks, peale seda oli ta valmis kõigile urr ise ka ütlema ja muutus üldiselt kangeks. Puurist välja võttes oli ta ikka kange ja zombi, see kajastus ka jooksus, ja nagu ma õppinud olen siis tema maandab meil pingeid hädasid maandades. Videost on näha, et teine jooks oli ikka suht tujutu tegutsemine. Ta selliseid asju trennis ei tee, eks enesekindlus tuleb ajaga ja kogemusega.
VIDEO:

Tunnelid IV etapp, 18.09.11

2011-09-19T22:51:00.000+03:00

Nagu kord ja kohus osalesime ka viimasel tunnelite etapil. Kohtunikuks seekord Liivika Pärg, kes on ka MM-i meeskonnas Eestit esindamas. Kõik tulemused: SIIN
Koerte kiiruste ette olen kirjutanud sõna umbes, sest raja pikkuse mõõtis Liivika sammudega. Aga kui ma tulemustest kiiruseid vaatasin, siis tundusid kõikide osalejate kiirused suhtelised mõistlikud arvestades koeri ja radu. Tegelik kiiruse ühik oleks siis "Liivika samm/sek".
ORR.
1. rada. Mitte midagi kontimurdvat. Orru alustas nuuskimisega, vahepeal sörkis ja siis nuuskis veel. Poole raja peal tuli talle aga edasilükkamatu häda peale. Suures pabinas otsustas ta ennast kergendada tunnelisse - oh õudu ja piinlikust! Kui keegi arvab, et kuidas siis inimene ei saa jalutatud oma koera enne rajale minekut, siis sai jalutatud ja hädatatud ja kõik nii nagu peab. Ka mina ei leia muud põhjendust asjale kui, et koer oli liig närviline :( Igatahes DSQ.
2. rada. Orru oli kohe alguses ebakindel aga siiski sörkis minuga. Enne viimast tunnelit siiski tähelepanu hajus niivõrd, et pidi seisatama ja ringi vaatama. Selline sooritus andis 23. koha, kiiruseks tuli umbes 4,17 m/sek.
Kokku sai Orru 33. koha 37-st koerast.
Video ka:

GLENN
1. rada. Glennil jube hea tuju. Videost vaatasin, et ta tunnelist välja tulles kipub hoo maha võtma, et vaadata, mis edasi teha. Aga muidu läks meil lõbusalt ja Glenni kiirusi arvestades siis lausa kihutades. Saime 7. koha, kiirus oli umbes 4,61 m/sek, mis on küll absoluutne tippaeg aga samas arvestades rada ja seda, et olid ainult tunnelid, pole see midagi väga kiiret - aga ikkagi :D
2. rada. A-tõkke ja slaalomiga. Oli kaunis trikitamise rada. Slaalom oli Glennil täitsa kiire. Ja isegi A. Kokku saime puhta raja ja läbisime selle umbes 4,0 m/sek. Mis on ka tore ja see tulemus andis 6. koha.
Kahe raja kokkuvõtes saime 5. koha 26-st koerast.
Video:

Viimsi näitus, 11.09.11

2011-09-16T19:21:00.004+03:00

Kuidagi on juhtunud, et Viimsi näitusest pole veel sõnagi siia kirjutanud. Nüüd see muutub. Kohtunikuks oli Maija Mäkinen Soomest. Kirjas peale meie veel üks emane avaklassi nisukas.

Jalutasime enne ringi ringi :) Orr oli jube aldis iga asja peale arvamust avaldama. Olin suht kindel, et kohtunikul ta ennast katsuda ei luba. Ringi minnes oli kohtunik väga tore ja suhtles kõige pealt koeraga ka, enne näperdamist - aga see eest näperdamine oli tõeliselt põhjalik. Lõuad kangutati lahti ja vaadati täitsa suhu :)

Katsus põhjalikult - Orr vait kui sukk :). Siis liikuma - Orru tahtis minema minna ja oli kuidagi jooksul kange ja liikumine ei tulnud üldse ilus välja. Siis katus kohtunik veel ja lasi veel liikuda.

Hindeks aga üllatuslikult väga hea :( ja oodatud serti me ei saanud. Kirjelduslehel oli nagu kõik kena: ilus, maskuliine ja võimas pea, head lõuad, hambumus korras, nurgad ok, tugev keha jne, hea karv ja käitumine ok. Ainukesteks puudusteks oli märgitud, et heledad silmad ja lühike esisamm. Ausõna see ei ole nagu Orri kirjeldusleht! Sellel loomal ei ole never ever silmad heledad, kuigi samm võis küll lühike tunduda, sest ta liikus suht halvasti. Noojah, minul ikka hea meel, et Orru käitus tõesti kannatlikult ja oli tubli! Eks me üritame siis kunagi jälle :)

Agility võistlus, 10.09.11

2011-09-12T09:35:00.003+03:00

Sellel aastav viimane välivõistlus. Ilm oli küll hea. Tuju ka hea. Kohtunikuks Leedukas Redas Masiulis. Olin osalemas jällegi mõlema koeraga. Orr osalemas A0 maksides (11 osalejat) ja Glenn A2 maksides (8 osalejat). Tulemused SIIN.

ORR

1. rada. Rada oli täitsa lihtne. Orr startis kaunis aeglaselt, esimene tunnel läbiti üliaeglaselt. Teisest tunnelist seevastu tuli välja hullu hooga. Kuid siis oli vaja jääda Kessut vaatama. Pärast seda ei olnud enam erilist hoogu. Raja läbisime kokkuvõttes puhtalt, kiiruseks tuli 3,53 m/sek, mis oli üks aeglasemaid rajaläbimisi aga sellegipoolest saime isegi 3. koha!
Pilt: http://www.flickr.com/photos/dagris/6135590117/
2.rada. Oli pikk ja keeruline. Palju keeramisi. Algus oli enam-vähem aga siis jäid kaks jalutavat inimest Orrule silma ja tähelepanu hajus. Tähelepanu hajus veel paar korda aga vaid ühest kohast saime tõrke kirja. 3 korda oli peaaegu disklaff tulnud. Lõpuks tuli vaid -5 ja väga aeglane jooks, mis napilt ideaalaega mahtus. 5. koht.

Video mõlemast rajast:

Autasustati kahe raja kokkuvõttes ja seal saime me 3. koha!

GLENN

1. rada. Palju palju käevahetusi. Rada oli küllalt nõudlik. Kuna paljud takistused olid lähestikku ja siis jällegi ühe sirge tunneliga viis rada platsi teise otsa. Selline jooksmist ja juhtimist nõudev rada. Põnev oli! Glenn oli väga heas tujus! Kolmada tõkkena olev A läbiti seekord küll rekordilise kiirusega - ei mingit munemist - ma olin sellisest sooritusest muidugi üllatunud ja kohmakas. Kõik pimedad eeslõiked tulid välja napilt ja tegelikuses jäin koerale jalgu. Kõige rõõmustavam - Glenn jooksis ja hüppas, mitte ei tippinud ennast enne tõket seisma nagu tavaliselt ja hüpped polnud kosmilised ka!!! Hüppetehnika tegemine hakkab ennast ära tasuma! Jummel kui õnnelik ma olen :). Glenn läbis maksidest ainukesena selle raja puhtalt ja teenis 1. koha! Kiiruseks tuli 3,58 m/sek, mis on Glenni kohta täitsa arvestatav kiirus. Ja kahjuks oli see meie kolmas puhas rada A2-s ja seega saime ja ülemineku A3-e!
Pilt: http://www.flickr.com/photos/dagris/6136158676/

2. rada. Loomulikult ikka A2 rajal. Paljud rasked kohad olid samad. Sarnane eelmise rajaga. Glennil oli jälle tuju hea aga stardis oodates kolistas tuul midagi, Glenn läks sellest üsna närvis ja pahandas natuke ja vahtis ringi. Rajal pärast kolmandat tõket jäi ta miskit kahtlustavalt vahtima. Enne poomi oleva tõkke ette jäi ka seisma - samuti vahtis midagi. Hüppetehnika oli seekord veidi halvem nagu ka kiirus. A-lt tuli alla jälle aeglaselt, ma ei teagi, kas teda siis häirib kui inimesed on lähedal? Igatahes Olin üsna kindel, et me vist aega ei jõua. Aga tegelikult jõudsime (3,2 m/s), niiet veel üks puhas rada ja seekord 2. koht.

Video mõlemast rajast:

Kahe raja peale kokku saime 1. koha!!!

Neljast starditud rajast kolm puhast ja üks -5: ei saa päeva üle kaevelda :)

Agility võistlus, 04.09.11

2011-09-05T23:08:00.001+03:00

Käisime Orriga keskendumise kogemust jälle saamas. Viljandis toimus agility eksam, mille raames joosti ka 3x hüpperada A0 klassile. Kohtunikuks Svetlana Zolotnikova. Kohal oli 11 A0 klassi maksit.

1. rada. Ilus absoluutne jooksurada - võistlus käis kiiruse peale. Orru aga tahtis hoopis nuuskida, nagu muuseas lonkis minule ka järele. Minu käes olev grillliha oli viimane ihalusobjekt, kõik rohulibled olid paremad. Loomulikult väljaspool platsi läks liha hästi peale. Siis hajus ta tähelepanu aga sootuks ja ta unustas üldse hüpata - lihtsalt vaatles midagi/kedagi andunult. Selle eest saime 2 tõrget. Isegi tunnelist välja tulles vahib ta ringi. Kokku tuli -10 ja imede ime jõudsime isegi ideaalaegagi, kuigi napilt. Kiiruseks 2,75 m/s. See andis meile 5. koha. Uskumatult tujurikkuv on selline käitumine.

Pilt: Inessa Zaitseva

2. rada. Natuke juhtimist oli vajalik. Muidu hea ja motiveeriv rada. Seekord teadsin, et mul pole mõtet mingit maiust kaasa taridagi. Läksin temaga hoopis enne jooksu järve sulistama. Sellest oli vist abi, sest Orr otsustas natuke kiiremini liigutada - mitte nüüd väga kiiresti, sest natuke peab ikka aega jääma ringi vaadata jooksu pealt ka. Aga usumatult heaks teeb tuju kui koer jälgib ja jookseb koos sinuga. Rajal me vigu ei teinud ja kiiruseks tuli 3,91 m/s. See andis meile 1. koha, kuigi olin selle üle siiralt üllatunud.

3. rada. Lühem kui eelmine rada. Start läks metsa, Orr jäi nuuskima. Siis ta üsnagi munes, nuuskis ja vahtis ringi ja jooksma hakkas alles kahel viimasel tõkkel. Igatahes ei ole just kõige meeliülendavam joosta koeraga, kes samaaegselt jooksmisega nuusib maad või vahib ringi mida nuuskida saaks. Ootan kui see aeg läbi saab. 0 viga ja kiiruseks 3,71 m/s. See andis meile minu veelgi suuremaks üllatuseks 2. koha.

Agility mängud, 01.09.2011

2011-09-03T10:56:00.004+03:00

Kooli alguse puhul oli Tartus Tarkusepäev, mille raames toimusid ka mitteametlikud ja mittetraditsioonilised agility võistlused. Osalesin mõlema koeraga kõikidel võistlustel. Ilm oli ilus ja võistluskeskond oli ärev: vali muusika ja palju õhupallide katki minemisi + suur hulk inimesi ja lapsi + natuke väiksem hulk koeri.

1. mäng kujutas endast ringrajal jooksmist. Jooksma pidi 45 sekundit ja kes kõike rohkem takistusi läbis selle ajaga oligi võitnud. Disklaffi sai siis kui pulk maha kukkus, tõrked tuli parandada (25 osalejat).
Glenn naerutas oma kosmiliste hüpetega rahvast ja ühe tõrkega saime läbitud 22 takistust (17-19. koht).
Orri kiirus oli üles ja alla, kord ei jõudnud ma talle järgi ja siis olin temast jälle tükk maad ees ja ootasin teda järgi - see oli siis kui ta rahvast vaatlema jäi. Sellise kõikuva tempoga läbisime 25 takistust (10 -11. koht).

2. mäng oli üsna tavaline rada KUID - iga kord (4x) kui koer tunnelisse sisenes, pidi koerajuht asetama tennisepalli tunnelisuu juures olevasse korvikesse. Tõrked pidi jälle parandama ja disklaffe ei antud (23 osalejat).
Glennu oli aeglane ja pallide asetamisega minul probleemi ei olnud, pigem pidin Glenni järgi ootama. Imelikul kombel tuli ta jälle tõkkest mööda. Kuigi Glenn tahab väga maiust siis on ikka super suur vahe, kas ma enne rada trikitan temaga maiusega või mängin. Toit ei küta teda nii üles (aeg 45,35 sek ja 17. koht).
Orr jooksis kohe esimese hooga kotti, nagu nii mõnigi teine algaja :D. Veel tuli ta ühest hüppetõkkest mööda ja mingi hetk raja peal hakkas tal vist igav ja siis jäi kohe täitsa rahvast vahtima. Niiet keskendumine oli nagu ta oli. Ka viimasest tõkkest jooksis ta sujuvalt mööda. Videost on ilusti näha, et ta lihtsalt vaatab inimest otse enda ees ja siis nagu mingi autopiloodi peal jookseb minuga kaasa, ilma keskendumata, mis ma teen. See on meile täitsa omane käitumine (aeg 44,6 sek ja 14. koht).

3. mäng oli meeskondlik teatejooks. Alustas algaja, kes jooksis nö 13 takistusest koosnevat A0-i rada. Koheselt pärast algaja lõpetamist startis edasijõudnud koer, kes jooksis ~A1 hüpperada (11 meeskonda)
Glennu oli edasijõudnud ja oli paaris vana trennikaaslase, kuldse retriiveri, Artemisega. Artemisel tuli küll üks viga aga muidu joosti rõõmsalt ja hea tujuga. Glennil oli ka hea tuju, tegime täitsa kena raja, rahvas jälle lagistas naerda minu väikse lendkoera peale :) (aeg kokku 56,51 sek + 1 viga = 4. koht).
Orru oli algaja osas ja edasijõudnuks oli labradori retriiver Lote. Ausalt öeldes, ei oleks ma üldse imestanud kui ta oleks otsejoones Lote juurde kihutanud. Õnneks ta seda ei teinud. Ta oli juba nii väsinud (selleks ajaks olime me selle mürtsu ja kärtsu sees olnud juba 4 tundi), et ei viitsinud eriti isegi ringi vahtida aga tänu sellele kannatas ka kiirus, muidu oli isegi päris hea. Lote tegi ka ilma vigadeta soorituse aga Lote oli vist ka juba päris väsinud :) (aeg kokku 59,91 sek = 5. koht).

Igatahes oli väga lahe õhtu ja pealtvaatajaid oli palju!

Agility võistlus, 28.08.11

2011-08-29T15:25:00.001+03:00

Käisime Glenniga Luigel võistlemas. Kohtunikuks oli Alen Marekovic Horvaatiast. Seekordsed võistlused olid kahepäevalised. Kuna oli kindel, et Glenn kaks päeva järjest joosta ei jõua, siis otsustasime vaid teisel päeval osaleda.

Juba eelmisel õhtul piilusin esimese päeva tulemusi ja tulemused küll väga rooslised ei olnud. DSQ oli mehiselt. Tõotas tulla huvitav võistlus.

1.rada. Agility rada. Piisavalt keerutamist ja eestlõikeid aga täitsa mõnus. Glennil stardis tuju väga hea. AGA siis teisel takistusel kukkus pulk ja Glennil oli momentaalselt tuju nullis - kohe nii kapitaalselt, et enne järgmist tõket suutis seisma jääda ja mõlgutada mõtteid, kas ta üldse tahab edasi minna.
Siin sellest paar pilti: 1) ülimega hüpe...

Pilt: Inessa Zaitseva

2) aga kaugusest jäi puudu..

Pilt: Inessa Zaitseva

Suutsin teda siiski jooksma meelitada ja ülejäänud rada püüdsin meeleolu taastada.

Pilt: Inessa Zaitseva

Siis tuli slaalomisse sisenemise koht ja ma tegin just enne sisenemist puusaga nõksu, millega lükkasin Glenni valelt poolt slaalomisse. Üritasin Glenni ergutada ja sasisin teda habemest, selle eest tuli lisaks tõrkele ka viga. Järgmine viga tuli poomilt, kus ma teda poolteadlikult lõpuni ei oodanud.

Pilt: Inessa Zaitseva

Kokku tuli päris kopsakas karistuspunktide summa: rajalt 20 ja lisaks selle korralik ajaviga 17,37 sekundit. Kusjuures me polegi varem mitte kunagi rajalt nii palju karistuspunkte saanud. Ja 37,37 kp on nüüdsest ka meie rekord:) Raja läbisime 2,68 m/sekundilise aeglusega :D. Aga lahe on see, et mu tuju oli väga hea, sest Glennil oli tegelikult väga hea meeleolu!!!

2. rada. Hüpperada. Ka väga huvitav ja üsna mitmeti lahendatav rada. Kõige suuremaks mureallikaks oli slaalom. Kuigi algus tundus soodne siis pärast slaalomit oli kavas valss ja nagu ma kartsin siis seda ma teha ei jõudnud ja siis tuli koperdada. Kõigepealt mõtlesin, et proovin tagantlõikamist kohe enne järgmist tõket aga see ei õnnestunud, noh ega see ka järgmisel tõkkel just kõige õnnestunum ei olnud aga tehtud ta sai. Olin oma kobatsemisega nii ametis, et võtsin loomulikult, et koer peaks minuga kaasa tulema aga ei, Glenn tormas tunnelisse! See tegi tuju eriti heaks - lõpuks mingi isetegevus :D Aga ma olin ikka 100%, et Glenn ei lähe sinna tunnelisse (nagu enamus teised), sest Glennile ei meeldigi ju tunnelid :) Seega otsustasin, et ei hakka enam keerutama ja jooksen lõppu, kus sai ka naatuke paremini tagantlõige tehtud - noh tegelikult tegi küll Glenn pimeda eestlõike mulle aga see selleks. Mulle jälle meeldis, et Glennil oli hea tuju. Sellise tujuga Glenniga võiks veel võistleda.
Video mõlemast rajast:

Ostsin ka Glennile aga eelkõige siiski Orrile uue "naabri kassi", äkki saab Orri ka väljas pool kodu mängima meelitada :)

Kodune grooming

2011-08-26T21:19:00.000+03:00

Elu nisukaga nõuab piisavalt tihedalt kammi kätte võtmist:

Peaaegu sama tihedalt võiks küüntelõikamisega tegeleda:

Ja pärast on kõigil hea olla:

Heinategu

2011-08-22T18:31:00.000+03:00

ORR:

GLENN:

Tegelikult mind suudab ikka veel hämmastada nisukate hüppevõime. Glenn hüppas paigalt otse üles heinapalli peale ja siis maha ka, jälle täitsa hoogu võtmata :D

Pärast tuli hein maha loputada :)

Tähtis sünnipäev!!!

2011-08-19T21:49:00.000+03:00

Agility trenn, 16.08.11

2011-08-18T23:11:00.001+03:00

Enne kui eelmisest trennist pilte näitan, on üle-eelmisest trennist video, kus nii Glenn kui ka Orr mõlemad pusserdavad slaalomiga, ilmselgelt raske sisseminek aga nagu video allkirigi ütleb, et harjutamine teeb meistriks...kunagi :)

Video ise:

Aga nüüd järgmise trenni juurde. Jälle vussisime slaalomiga. No ikka on meile nurkade alt sisseminek raske.

Ja seekord polnud Orril jälle tujugi - nuuskis slaalomit.

Ja raputas ikka ka:

Siis mingi hetk ikka arvas, et on tore trennida ka:

Kiike harjutasime hoolega.

Seekord ei tulnud juhtimine üldse välja - kord jäin mina hiljaks ja siis jälle Orr vahtis ei-tea-mida:

Glenniga olen viimased trennid teinud algajatega koos - motiveerib ja hüppetrenn on meile lausa hädavajalik.

Hüppab nagu ikka:

seekord näitas isegi tiba kiirust - pidin isegi jooksma kõrval :)

Teiste sooritusi jälgis nii:

Koduteel oli privileeg aknast välja vaadata:

Kui ikka karvadest läbi nägi...

ROHKEM PILTE TRENNIST SIIN!!!

Orlando

2011-08-16T11:38:00.000+03:00

Linnuke

2011-08-12T07:28:00.000+03:00

Linnukestel on alanud joomaperiood. Nimelt miskivahe lendasid pidavalt linnukesed vastu akent ennast uimaseks. Siis pidi nad päikse ja koerte käest varju toimetama. Kõik Linnukesed õnneks toibusid ja olid võimelised pärast lendama.

Orru otsis maast linnukest

Agility võistlus, 07.08.11

2011-08-09T18:10:00.000+03:00

Jälle võtsime Pärnu tee rataste alla. Eriti tore oli, et sai Orruga ka 2 rada teha. Nimelt oli kavas ka 2 A0 hüpperada. Kuigi ega pärast Ülenurmes toimunud ma eriti midagi ei mõelnud - aga harjutada on alati vaja. Glennile kavas 3 rada, mis selgus et on Glennukesele liig palju.
Kohtunikuks Anne Tammiksalu. Kõik tulemused SIIN.
ORR
1. rada. Tundus selline täitsa tore, oli küll mõni koht, kus kartsin koera kaotada. Kartused tunneli otste pärast osutusid asjatuks. Kuid ise jäin alguses valssimise ja kutsumisega hiljks ja seetõttu suundus Orr eesolevat tõket võtma mitte tunnelisse tulema. Sain ta küll sealt ära kutsutud aga üldiselt sattus vaene koerake segadusse, mis möödus kui talle selgeks sai mis ma tahan. Ülejäänud rada kulges kenasti vaid eelviimane pulk tuli maha. Tulemuseks -5. Kõige paremaks uudiseks oli, et Orr nii palju hajevil enam ei olnud ja suutis mu juhtimist jälgida! Juhhei! Kiirus 3,91 m/s - jooksukiiruseks oli tegelikult selline tervisegalopp :) Selle raja arvestuses 1 koht 10-st koerast.
2. rada - oli juba mitu kohta, mida nuputasin kuidas teha. Läksin alt raja keskel valssimisega, oleks pidanud järgmisel tõkkel tagant lõikama. See minu jälle hilinenud valss põhjustas selle, et Orru arvas, et ta peab vastas suunal olevasse tunnelisse minema. Sain selle koha siiski päästetud ja ülejäänud rada läks päris ilusti. Oli aeglasem kui esimesel jooksul - võib-olla alguse keerutamise tõttu. Igatahes kiiruseks tuli 3,72 m/s. Sellega puhas rada ja 2 koht!
Video mõlema raja kohta:

Kokku kahe raja arvestuses saime 1. koha! Vot nii juhtub kui koer naaatukene keskendub :P

Orru tegelikuks auhinnaks oli Elliga müramine:

GLENN
1. rada. 2x A takistus - lahe. Aga muidu täitsa mõnus rada. A-ikka vanas "headuses". Lisaks veel meile juba tuttav probleem - tunnelisse saatmine - ma kuidagi oskan Glenni nii ära tõmmata, et ta tuleb üldse tunnelist mööda...see juhtub siis kui ma ise ei jää nö tunneli keskele. Muidugi videost on näha, et see tegelikult oli selge tõrge aga kuna juhtus nii, et kohtunik ei näinud seda momenti siis "pääsesime" tõrkest. Millest aga me ei pääse on ajaviga, sedapuhku siis 6,75 sekundit. Glenni kiiruseks oli 3 m/s. 4. koht 11-st koerast.
2. rada. Kuna poom oli vist rivist väljas siis jällegi 2x A. Lisaks sellele veel okser. Rada ise selline jälle mõnus, paari krutskise nurgaga :) Nagu juba aimata, sõitis Glenn okserisse sisse - selliste nurkade all on Glennilt võimatu puhtalt üle hüppamist loota. Niisiis tulemuseks -5, millele lisandus veel 7,75 sekundit ajaviga. Kiiruseks vaid hädised 2,84 m/s ja 8 koht.
3. rada. Hüpperada aga Glenn oli juba kaunis väsinud. Kuna okser oli jälle sees siis oli vähemalt -5 juba ette teada. Võib-võib-olla oleks ta ka okseri üle hüpanud KUI ta poleks enne seda ringi vahtima hakanud (ega ei saa ju, et ükski koer ei vahi ringi :D). Slaalomis suri koerake täitsa ära aga kuna kohtakte sees polnud siis tuli kiiruseks 3,36 m/s ja sellega tuli "vaid" 2,25 sekundit ajaviga ning 5. koht.
Video:

KK võistlus, 06.08.11

2011-08-08T22:54:00.001+03:00

Järjekordne URANI karikasarja etapp, järjekorras kolmas. Kohtunikuks Marika Mikk. Glenn oli ööbinud võõras kohas, sest meie olime pulmapidustustega ametis. Hommikul pidin kiirustama Taevaskojast (kus toimus pulmapidu) Tartusse (kus oli Glenn) ja sealt edasi Kitsekülasse (kus toimus võistlus). Kahjuks oli ka ilm kuum ja päikseline. KK1 klassis osavõtjaid seekord 3. Meie startisime kahjuks esimesena. Kahjuks seetõttu, et võtsin ta autost välja ja jooksime kohe võistlusplatsile. Mingit võistluseks häälestamist ei toimunud. sellest ka selline segaduses olek.
1. Kõrvalkõnd rihmaga. Lonkis juures, pööretel jäi eriti maha.
2. Istuma jäämine. Kohe algasendist ei suvatsenud minuga kaasa tulla - pidin talle eriti ilmse kutse tegema :D Seisma jäämisel lamas, aitasin jalaga istuma. Tegin ka tiba tsirkust seetõttu, et eks ma olin väsinud ja näinud Glenni kõrvalkõndi, eeldasin, et kogu ülejäänud võistlus tuleb stiilis ei-jõua-ennast-liigutada.
3. Lamama jäämine. Jäi lamama. Ise jälle unustasin ära, et lamamast tuleb enda juurde kutsuda. Aga muidu laabus kõik.
4. Tõke. Kena.
5. Aport. Eriti kena.
6. Koht. Võiks viriseda aga ei viitsi kah.
7. Püsilamamine. Lamas väga hästi. Punktid läksid maha, sest ma unustasin kohtunikku vaadata.

Kokku saime 87 punkti, mis on meie paremuselt teine tulemus. Olen ikka väga rahul, et Glenn tegelukult tegi enam-vähem kõik ära. Lõpuks saime 2. koha ka. Glenn sai konti ja puha.

Kõik on ilusti näha siin videos (va püsilamamine):

Tunnelid III, 31.07.11

2011-08-02T16:10:00.001+03:00

Tunnelite kolmas karikaetapp. Kohtunik nagu eelmine päevgi Leena Rantamäki-Lahtinen. Mõlemad koerad võtsid osa.
ORR
Algajate klassis osales üle 40-e koera! Orru nende seas.
1.rada oli minu minu ja Orru jaoks ka tiba raske. Nagu ma rada õppides ütlesin: disklaff terendab silme ees - ja täpselt nii oligi. Kolmanda tunneli võttis Orr enda jaoks lähemast otsast. Tegelikult tuli teine DSQ ka, just sealt kust ma arvasin seda saavat. Aga mis tegelikult pettumuse valmistas oli Orru jalutamine rajal. Kuigi päris seisma seekord ei jäänud, et ringi vahtida (nagu Pärnus).
Dagris Punderi pilt:

2. rada oli samuti keerukas. Üritasin temaga mängida enne rada aga mäng oli viimane asi tema meelel - samuti eelmine õhtu valmistatud kotlett sülitati suust välja, et saaks paremini nuuskida. Poole raja peal aga selgus, et Orrul on natuke kõht korrast ära ja sooled vajavad tühjendamist...
Olin pärast seda üsna tujust ära, lootused olid lollakalt kõrgel - ärgem arvake, et ma mingit kohta tahtsin või midagi, aga lootsin, et Orru tuju on hea ja ta keskendub mulle. Neis lootusi tekitas mulle viimane agility trenn, kus ma juba hõiskasin, et Orru keskendumine kasvab ja sellega ka soorituste õnnestumine ja kiirus.
Aga järeldused sellest on, et ega enam halvemini meil minna ei saa, seega nüüdsest peaks ikka paremaks minema :P
Video mõlemast rajast:

GLENN
1. rada. Unusasin raja ära ja oma ringi vahtimisega, et kuhu minna, jäin käevahetusega hiljaks ja suunasin Glenni valesse tunneli otsa. DSQ. Muidu sujus ja vaatasin, et kiirus oleks tulnud ka nii 3,6-3,7 m/s.
Väga äge Dagrise pilt:

2. rada. Kah küllalt keerukas. aga seekord läks nii, et raja peal me vigu ei teinud - AGA ajaviga tuli 15.9 sekundit (kiirus 2,55 m/s). Minu meelest võttis tal ekstra hoo maha esimene tunnel, mis oli selline tiba lapik ja kuna Glenn pole kunagi tunnelist hoogu juurde saanud siis selline roomamist vajav tunnel oli eriliseks takistuseks.
Jälle dagrise pilt:

Ja video ka:

Ülenurme näitus, 31.07.11

2011-08-02T13:44:00.001+03:00

Eelmisel nädalavahetusel sai Orru 2 aastaseks ja seega nüüd on valmis serti vastu võtma, Loomuliult olime registreerunud pühapäevasele näitusele Ülenurmes. Kohtunikuks Bozena Ovesna Tšehhist. Olime oma tõu ainukesed esindajad. Enne ringi sai Orru mehiselt veel uriseda ja ebakindel olla. Lootused, et ta ringis vait on olid ringi ajaks hääbunud :) Liikus ta minu meelest hästi.

Hammaste vaatamise ajaks istus ja lasti ennast käperdada. Kuigi ta imekombel ei urisenud siis ilmnähtavalt ei olnud ta väga rõõmus, et mingi tädi katsub teda hammastest kuni samaotsani.

Kui enam ei katsutud siis seisis täitsa nitševo :)

Kuna kirjeldus on venekeelne ja käekiri selline, et minusugune algaja seda välja ei loe siis kirjeldusest ei tea ma midagi. Tean vaid seda, mida kohtunik ütles. Hindeks saime VH, põhjuseks toodi see, et karv olevat ettevalmistamata?!?!? Natuke sõnatuks võttis mind küll. Ja kuna ma sellise überüllatunud näoga olin, siis kohtunik kordas, et ta tahaks paremini ettevalmistatud karva ja noh liikumine võiks ka parem olla. No okei siis. Aga iga asi on millegiks hea - saame septembris minna kohtuniku alla, kes on päris palju nisukaid hinnanud.

Agility võistlus, 30.07.11

2011-08-01T10:05:00.002+03:00

Seekordsed võislused olid erilised, kuna koos tavavõistlustega peeti maha ka Eesti meistrivõistlused agilitys. Mina tegelesin sel võistlusel põhiliselt pildistamisega, niiet kõik osalejad sel päeval sai üles võetud: SIIN.
Lisaks pildistamisele sai Glennuga ka tavavõistlustelt osa võetud. Kavas 2 rada. Kohtunik Leena Rantamäki-Lahtinen Soomest. Kõik tulemused SIIN.

1.rada. Midagi väga keerukat ei olnud. Peale selle, et esimene pulk maha kukkus ja sellest Glennil esimene pool rada tuju ära oli, polnud häda midagi :) Tulemuseks viga + ajaviga = -6,06 kp. Kiirus 3,14 m/sek. Sellega saime kolmanda koha. Sellelt rajalt vaid pilte:

2.rada. Mõned kahtlased kohad aga täitsa joostav. Glennil JÄLLE esimene pulk maha, kuigi ma oma arust panin ta just tõkkest kaugemale, siis jooksis Glenn teisest tõkkest mööda. Nüüd on see koht kus treener võib öelda, et ma ütlesin ju! Sest treener soovitas kindlasti alustada jooksu teiselt poolt - just nimelt seetõttu, et koer teisest tõkkest mööda ei paneks - aga mina loomulikult ei suutnud uskuda, et mu koerake võiks kuskilt mööda joosta :D Sooritust võib vaadata videolt:

Dagrise pilt, pärineb SIIT:

Tulemuseks seega viga + tõrge + ajaviga = -15,16 kp. Kiiruseks 2,82m/sek. Aga sellegipoolest jällegi kolmas koht:

Orru sünnipäev!

2011-07-30T19:27:00.003+03:00

Agility trenn, 28.07.11

2011-07-29T15:05:00.000+03:00

Jällegi trenniliseks Orr, Glennu valmistub võistlusteks :) Orru näitas ennast väga heast küljest. Suutis täitsa juba keskenduda - mul on super hea meel!!!
Vaata rohkem pilte SIIT!

Kondiga

2011-07-28T23:04:00.003+03:00

Aeg ajalt juhtub meie peres, et koerad saavad konti. Hammaste puhastamise eesmärgil. Nisukatele on väga hea suurusega sea säärekont, üritan ikka valida sellised, millel liha ka nati küljes on. Nüüd on poistel jälle kikud ilusad ja valged!
Glennu:

Orru:

Agility võistlus, 23.07.11

2011-07-25T22:18:00.002+03:00

Seekord siis Haapsalus. Kohtunik Soomest, Henri Luomala. Meie päev nagu ma eelmises postituses juba pajatasin algas varakult. Kahjuks ei sobi selline korraldus sugugi Glenni agility vaimule. Glenn peab olema võimalikult värske ja välja puhanud, mitte pool ööd magamata ja eelmine õhtu pügalas veedetud.
TULEMUSED ja PILDID
Niikui jõudis kätte A2 aeg lasi taevas oma luugid valla - ja täitsa korralikult kohe. Sai natuke aega oodatud suurema vihma üle minemist. Meie stardi ajaks oli vihm minevik.

1. rada. Hüpperada. Ei olnud minu arust kuigi keeruline (mulle ja Glennile). Ja saime rajaga täitsa tublilt ka hakkama. Väike ajaviga tuli: 1,15 sek (ehee...16 sajandikku A3st?) Tore kohe mõelda, et me nii lähedal aga samas nii kaugel. See rada osutus üllatuslikult paljudele raskeks ja seega saavutasime oma tulemusega 1. koha!!! Väga kena algus. Kiirus oli isegi kiirem kui mulle rajal tundus: 3,31 m/sek.

2. rada. Agility rada. Glenn oli tunduvalt aeglasem. Rada sujus muidu täitsa ilusti. Aga slaalomis tegin mingi kala. Igatahes Glenn tuli ühe pulga võrra varem välja..siis ma sahmisin teda tagasi ja sellega lisanud nii 4 sekundit ajale otsa. See tähendas -5 rajalt + 8,54 sek ajaviga. Kiiruseks tuli 2,76 m/sek. 6. koht

3. rada. Samuti agilityrada. Ergutama pidin Glenni rohkem. Jooksu kiirus oli umbes sama, mis eelmisel rajal (mõlematel jooksis Glenn umbes 3 m/sek) aga see eest pidin nagu öeldud ergutama kõvasti. aga sel rajal juhtus midagi , mida pole ammu juhtunud, Glenn läks pimeda eestlõikamise ajal valele tõkkele. Videost vaadates ei saa ma küll aru, et ma oma kehaga oleks ta sinna saatnud - ju tal oli siis vaja sinna minna :) Seega tulemuseks DSQ.

Kõik kolm rada sai ka videose võetud:

Ma tõesti loodan, et selline üsna ükskõikne suhtumine oli tingitud väsimusest - tahaks loota, et trennipaus ikka mõjutab teda kuidagi - muidu on ikka väga hapu värk. Eks seda saab laupäeval näha!
Siin on kaks mõnusat pilti Dagris Punderi kaamerast, rohkem pilte vaata SIIT.

Haapsalu, 23.07.11

2011-07-24T20:06:00.000+03:00

Orru osales näitusel. Sest hindamas oli Iiri kohtunik, Timothy Finney, ja pealgi olime seal agility võistlustel ja Orr vajab harjutamist.
Start oli juba reedel kell 17. Sest oli vaja jõuda veel Pärnus koerad pügada. Ööbisime Pärnu lähedal Tammistes.

Järgmine hommik olime natuke 9 läbi Haapsalus kohal. Saime ennast ilusti agilityraja äärde sisse seada ja siis Orru kammida ja minna näituseplatsile.
Nii me siis ootasime:

Igatahes ilm oli ilus ja meie ring oli ideaalselt varjus ja mitte muru peal - nuuskimist ei olnud. Osalemas oli veel üks juunior emane Venemaalt. Pärast teda oli meie kord - viimane kord noorteklassis.
Kohtunik oli väga põhjalik - jälle pidin Orru katsumiseks lauale vinnama. Orru käitus tiba ebakindlalt ja pärast hammaste vaatamist püges mulle lauapealt sülle. See teda mudugi ei päästnud :) seisis edasi ja katsuti veel. Pärast seda tuli meeldivam osa - liikumine, kus ta kippus kiirustama aga muidu väga ilus. Kohtunik arvas ka, et ilus koer ja väga hea liikumine jne jne :) Saime hinne suurepärane ja TP ka.
Meie esinemist sai seekord filmitud:

Jäime ka lõppvõistlusele, sest harjutamist on ikka vaja. Eelhindamisel katsus kohtunik Orrut jälle põhjalikult ja uuris mis klassis ta osales. Ma ei saanudki aru, kas Orru urras või mitte aga kohtunik igatahes ei reageerinud küll kuidagi. Vist siis mitte. Nelja parima sekka meid ei valitud.

Aga näitus oli väga korda läinud igatahes!

Nüüd palume kõiki seitset jumalat, et Orru nädala pärast näitab end parimast küljest - siis saame serdi vastu ka võtta :)

Noorkoerte kuulekusvõistus, 20.07.11

2011-07-22T15:58:00.000+03:00

Viimasel hetkel registreerusin noorkoerte võistlusele Orruga. Ei teadnud mida oodata sest, trenni polnud me teinud pea 1,5 nädalat. Aga kuna Orr vajab võistluskogemust siis polegi tulemus oluline. Kohtunikuks oli seekord Maris Raik.

Algajate klassis oli 2 osalejat. Meie kord oli teisena.
1. Kontaktiharjutus (käsi eemale sirutatud pidi koer 3 sek koerajuhule otsa vaatama). selleks ma olin muidugi ette valmistunud, et mulle otsa ikka ei vaadata. Aga ennnäe imet. Vaatas otsa küll, alles siis kui kohtunik ütles, et aitab küll siis Orru pööras pilgu kohtuniku poole. Mulle nii meeldis. Max punktid.
2. Hammaste näitamine ja ligipääsetavus. Kõik ok. Max punktid.
3. Kõrvalkõnd rihmaga. Natuke loid pööretel. Minu nurgad olid ka liiga pehmed. Seisma jäämisel istus aeglaselt, sest ta vaatles teisi koeri eemal. 19p (-1p sest rihm oli vahepeal pinges).
4. Istuma jäämine. Ettevalmistav osa ok, istuma jäi ka aga hakkas koheselt ringi vahtima. Max punktid.
5. Lamama jäämine. Ettevalmistav osa ok, lamama läks kiirelt! Ilus vaadata kohe :). Max punktid.
6. Juurdetulek. Jätsin lamama. Käsu SIIA peale ootas Orr rahulikult ~3 sekundit ja siis tuli :) aga kuna ma korduskäsku ei andnud siis max. punktid.
7. Püsilamamine 30 sek. Vahtis küll ringi aga lamas ära. Max punktid.

Kokku 99 punkti ja 1. koht!

5 esimest harjutust sai ka filmile võetud - siis sai aku otsa:

Mis aga põhiline - mulle jäi võistluselt mega hea tunne, sest see mis ta harjutuste vahel tegi polnudki niii hull. Ma ei pidanud ennast kaheksaks väänama, et Orru tähelepanu saada - niiet hakkab looma :D

Sotsiaalne Orr

2011-07-21T09:01:00.000+03:00

Orrut võõras keskonnas võõrad inimesed ei huvita AGA kui on tuttavas keskkonnas võõrad inimesed siis üldjuhul tuleb tutvust teha ja vahepeal harva juhtub see, et Orrule hakkab mõni naisterahvas kohe väga väga meeldima. Siis tuleb toda naist pidevalt üle külvata musidega ja talle sülle ronida ja igatepidi oma tähelepanuga meelitada, kes on näinud see teab :)

Lastega saab hästi läbi, eriti kui nood eest ära jooksevad, samas jätavad enamus lapsi ka Orru külmaks (seevastu Glenn on sündunud ju emaks :D, Glennu valvab lapsi ja mida pisemad on seda rohkem tuleb hoolitseda).

Muidu meeldib talle niisama pikutada omas kodus!

Mõnedest meie aia elanikest veel pildid :)

Juuli

2011-07-19T14:49:00.000+03:00

Vahepeal soetasime uue kaamera - läksime Olympuselt Pentaxi usku. Aga niipalju siis sellest, pilti teeb ikka ja meile uus funktioon on ka - filmib :)

Filmist võetud kaader Glennist - ta oli lihtsalt nii üliarmas!

Orru tuules:

Ja ise tuult püüdmas:

Sai enne näitust pesus käidud:

Mega lahe lilla põld:

Ja veel üks põld:

Minu aednku saavutused :P

Viljandi näitus, 09.07.11

2011-07-10T19:52:00.001+03:00

Ilm oli kuratlikult kuum. Õnneks meie ringi ajaks läks ilm pilve. Vahepeal tuli isegi sadu, siis jälle superkuumus. Näitusepäev lõppes äksevihmaga. Kuna oli jube kuum siis otsisime varju staadionile pargitud autodelt. Orr leidis endale kena varjualuse järelhaagise näol - keeldus selle alt välja tulemast kuniks päike väljas oli.

Harjutame enne ringi

Kohtunikuks oli Jancik Leos Tšehhimaalt. Orru liikus ringis väga ilusti.

Siis minu üllatuseks pidin koera katsumise ajaks paigutama lauale, ega ma teda eriti püsti seisma ei sundinudki - ta oleks ikka väga kindlasti urisenud aga kuna ta sai istuda siis ei kommenteerinud ta kohtuniku tegevust. Pärast seda saime seista maas - seisis kenasti.

Kohtunik andis väga kena kirjelduse, eriti meeldis liikumine ja keha. Kiideti ka head esitust :). Hindeks suurepärane ja meie SERTi keeldumist pidi ringikorraldaja kohtunikule seletama - kohtunik oli kaunis üllatunud :). Kuna olime tugevas konkurentsis iseendaga siis olime ka TP.
Pärast oma ringi oli meil palju aega enne lõppvõistlusi.

Seega läksime linna peale patseerima...

Lõppvõistlustel Orru küll 4 parema sekka ei pääsenud aga liikus ta lausa superhästi!

Veel pilte!!

Argielu

2011-07-06T12:17:00.001+03:00

Glennu puhkab loorberitel - mitte küll sõna otseses mõttes aga trenni ta ei tee ja päevad läbi saab magada ja vahel ujumas käia ka. Järgmine nädal on plaan trenni teha siis puhkab Glenn edasi ja on niisama armas :)

Orrul seevastu on tavaliselt päevakava tihe. Küll käime agility- ja kuulekusetrennis, nüüd on peaaegu igapäevane juba ka näitusetrenn, lisaks veel kodus poomi jooksmine.
Mõned pildid viimasest agilitytrennist. Piltide autor Anne Soovik ja rohkem pilte SIIN.

Orruga Pariisis

2011-07-04T22:36:00.000+03:00

Kõik näitusegurud veel suunduvad Pariisi poole aga meil juba käidud :)
Tegelikult oli nii, et kui mitmeid aastaid käis sel üritusel minuga Glenn (2007, 2008, 2009), kes teenis endale hüüdnime raadioaktiivne koer Glenn :) siis nüüd oli Orru kord.
Seekordne raadioamatööride kokkutulek toimus Pariisis :)

Saime ohtralt harjutada seismist ja ka võõraste inimestega suhtlemist.

Kuigi võõra inimese kutsumisest (eriti kui sellele kaasnes käe välja sirutamine) ei tehtud üldjuhul väljagi. Aga mingeid probleeme ei olnud, kui inimene ikka tuli paitama siis see kannatati välja. Tuttav inimene on aga suurim sõber.

Orr sai ka mitu korda ujuda. Ühe korra hüppas kohalikku basseini poisikeste järele kuna need suurte plartsatusega tegi vettehüppeid :) Pärast seda kui ma pidin ta sealt välja kangutama ta enam seal ujuda ei tahtnud.

Vees sai sa ujuda Äntu sinijärves, kuna ta jällegi libises paadisillalt vette aga ta oli enne seda korralikult ülekuumemenud ka juba niiet veeskäik tuli talle vaid kasuks. 1x vedasin mina ta järve, et ta maha jahutatud saaks - pärast seda ta mind eriti kõrgelt vist ei hinnanud, sest tegu oli üsna sunniviisilise ujutamisega. Aga pärast jälle poisil hea olla.

Agility trenn, 21.06.11

2011-06-27T14:35:00.000+03:00

Agility trenne on enne suvepuhkusele jäämist jäänud vaid loetud korrad, sedagi vaid Orril :)
Seekord klõpsas ilusad pildid Anne Soovik. Kõik pildid SIIN

Tunnelite II etapp, 19.06.11

2011-06-23T00:24:00.000+03:00

Eelmisse nädalavahetusse mahtus lisaks kõigele ka veel poistega tunnelite võistlusest osa võtmine. Kohtunikuks Kristina Lukašejeva. Tulemused SIIN.
ORR
1. rada. Ilus lihtne - tuli vaid joosta. Sellega saime isegi hakkama, kuigi Orru oli ikkagi tiba hajevil. Pärast neljandat tunnelit näitas korraks kiirust aga lõpp vajus jälle väga ära. Vigadeta jooks, kuid aeg andis 19. koha.
2. rada. Mõnus algajate rada. Lootsin Orrut ergutada näidates talle toredaid koeri enne starti - kahjuks oli efekt vastupidine ja Orru veetis kaunis palju aega raja äärde vaadates, et tüdrukuid otsida. Seega veelgi aeglasem. Lisaks saime 1 tõrke. Videolt ilmneb põhjus - jälle vaatas raja kõrvale hetkel kui mina teda tunnelisse juhatasin - tulemuseks tunnelist mööda jooksmine. Igatahes oli Orrul jälle tuhat muud mõtet ja niigi huvitav ilma jooksmisetagi. See andis meile 32. koha.
Kokku kahe raja peale saime 21. koha 45-st osalejast.
Video mõlemast rajast:

GLENN
1. rada. Üritasin Glenniga kõvasti mängida, sest ta oli ikka omadega eelmisest päevast väsinud + öö võõras kohas. Mängimisest vist oli isegi natuke kasu. Glennil oli vähemalt täitsa hea tuju. Suutsin ise raja ära unustada aga see ei mõjutanud tulemust - 0 ja 10. koht.
2. rada. Selgelt veelgi aeglasem aga see eest A oli täitsa kena tema kohta! Slaalom täitsa aeglane ja pärast slaalomit tunnelisse ei läinud - ei tea miks. Raja lõpupoole tundus, et tuju tõusis. Tulemus -5 ja 11. koht.
Kokku kahe raja peale 9. koht 21-st osalejast.
Video mõlemast rajast:

Glennil tuleb agility paus kuu aega - ei mingeid trenne ega midagi. Siis Haapsalus näeb, kas selline paus mõjub toredasti motivatsioonile.

Pärnu RV + JH

2011-06-21T22:52:00.001+03:00

ORR...
osales pühapäevasel näitusel. Kohtunik Paula Heikkinen-Lehkonen Soomest. Kõigepealt jooksime tunnelite karikasarja raames ühe raja siis siis kobisime näituseringi äärde. Mul tuli ringi ääres selline sabin sisse, et midagi hullu. Igatahes läksin väga pabinasse. Loomulikult Orru sai aru, et ma olen närvis ja ebakindel - seega oli ka tema seda. Liikus täitsa hästi ja seisis ka.

Aga kui kohtunikuproua tuli ilma koerale tere ütlemata kohe hammaste kallale siis minu vererõhk tõusis 200le ja käed hakkasid värisema seepeal tuli Orru seest vaikne aga kindel urin välja.

Orr tõmbas saba jalge vahele ja ei tahtnud enam mingit katsumist. Kohtunik katsus ikka munad üle ja läks kirjeldama.

Orru seisis pärast seda üsna ilusti - natuke närviline veel oli.
Kirjeldus: Excellent type, ex. coat, strong masculine head, long neck, ex. topline, well angulated and moves well AGA siis tuleb viimane osa, et uriseb ja seetõttu hinne HEA.
Pärast ringi - panin ta uuesti seisma ja seisis nagu ikka - rahulikult, heatujuliselt ja kindlalt. Noh - minu hääl muidugi ka ei värisenud ja ma olin ise ka rahulik.

Peab vist hakkama 100 gr enne näituseringi sisenemist tegema :) Igatahes nüüd on selge, et viga on minus - kui mina olen närviline ja ebakindel siis Orr vaatabki, et olukord on väga ebakindel ja siis tuleb keegi võõras teda katsuma ning polegi palju vaja, et Orrist urr välja saada. Järgmine harjutus Viljandis 3 nädala pärast.
Pärast näitust sai Orru natuke sõbranna Claraga meelt lahutada:

GLENN...
oli mõlemal päeval juunirrhändleri võistluses. Nagu ma arvasin, ei olnud Glennile probleem seista. Händleriks oli Karlis Hallik, kes tuli Glennuga väga suurepäraselt toime. Esimesel päeval läks neil väga hästi ja Karlis saavutas 2. koha!!!

Agility võistlus, 18.06.11

2011-06-20T12:29:00.004+03:00

Veetsime nädalavahetuse Pärnus. Laupäeval oli meie programmis plaanid vaid Glennile. Kõigepealt agilityvõistlused. Kohtunikuks Peteris Akimovs Lätist. Kavas 2 agilityrada. A2 maksikoeri oli 12. Kõik tulemused SIIN.

1. rada. Selline mitte kõige keerukam A2 rada, pigem nagu keskmine A1 - sobib :). Glennil eriti tuju ei olnud. Tahtis nuuskida. Mängida ei tahtnud üldse :( Kõikidel kontakpindadel venis + slaalomis. Eelviimasesse tõkkesse hüppas sisse - arvan, et seetõttu, et mina kiirendasin pärast viimast tunnelit. Selle pulga kukkumist kohtunik ei näinud. Igatahes rajavigu, nagu pärast selgus, kirja pandud polnud. Ajaviga see-eest tuli 7,63 sek. Seega kiirus oli 2,93 m/sek. Saime 3. koha.

VIDEO:

2. rada. Glenn ikka venis kontaktidel ja slaalomis, seekord ergutasin häälega rohkem. Natuke vist mõjus ka, seekord saime kiiruseks 3,01 m/sek. Saime ka ühe tõrke, mis ei olnud eriti tõrke moodi aga kuna meil jäi eelmisel rajal teenitud -5 saamata siis kõik on tasakaalus :). Ajaviga tuli 6,19 sekundit. Selle tulemusega saime 5. koha.

VIDEO:

Ega mul eriti Glenni kohta kommentaare polegi. Olen ta vist agilityga nii ära tüüdanud, et oleks vaja väikse pausi pidada. aprilli ja mais oli Glenn päris tahtmist täis aga nüüd on kuidagi tüdinenud.

PILTE:

Minu lendkoer

KÕIK PILDID SIIN!

Noorkoerte kuulekusvõistus, 16.06.11

2011-06-17T23:58:00.004+03:00

Jälle Orruga kuulekusvõistluste radadel. Tegelikult oleks vajagi pidevalt Orrule võistlusi, uusi kohti, uusi koeri - sest tema keskendumisvõime on lihtsalt null kui on uued kohad ja lõhnad.
Seekord siis EKSL korraldatud võistlus Kärknas. Kohtunikuks Reelika Prits. Osalesime Orruga 2. astmes, mis on oma loomult raskem kui kutsikad ja kergem kui edasijõudnud. Kokku oli koeri samas astmes võistlemas 4.
EKSL pildid SIIN ja Anne Sooviku pildid SIIN.

Orru tegi platsi kõrval jälle ilusat tööd. Alguspunkti mines läks Orrul "pilt mustaks" s.t., et mingid imelised lõhnad olid stardis ja Orru nina kleepus maha. Nagu kohtunikki ütles, et ta ei uskunud üldse pärast seda, et see koer võib tööle hakata, nii ka mina.
1. Raport ja hammaste näitamine. Äge oli see, et kui kohtunik ütles, et nüüd on hammaste näitamine siis Orru haigutas ja näitas kogu oma hammaste ilu :) Muidu oli see osa OK
2. Kõrvalkõnd. Isegi päris hästi läks. Muidugi mitte nii nagu kodustes tingimustes aga käib kah vist. kohtunikule meeldis!
3. Istuma jätmine. Istus. Aga tõusis püsti kui ma eemaldusin, seega vajas eemalt uut käsku. Videolt - hämmastav kui kiiresti võib Orr istuma asenist ära tulla :)

4. Lamama jätmine. Alguses pidin 2x kõrval ütlema, sest ta ei tahtnud kaasa tulla. Lamas kiiresti, tiba viltu. Videolt - Orru vahtis andunult kaamerasse. Positiivne oli lamama mineku kiirus.

5. Juurde kutsumine. Tuli juurde, oleks võinud tulla kiiremini ja lähemale.
6. Koht. Läks kohale ja lamas aga aeglasemalt kui muidu.

7. Püsilamamine 30 sek. Ei uskunud ise ka aga lamas ära ja isegi mingi hetk keskendus mulle.

Tegi küll kõik elemendid ära AGA jälle see mis elememtide vahepeal toimus oli üle mõistuse - ainult nuuskis ja vahtis ringi. Nagu videodeltki näha - temal oli väga huvitav :)
Kuigi üldmulje oli minu jaoks parem kui eelmine võistlus, niiet on mingi progress küll.

Kokku saime 95p, mis andis meile 3. koha!

Kohtunik õnnitlemas, Orr on huvitatud borderitüdrukutest (pilt: Anne Soovik)

Nina maha kleepunud nagu ikka kui käsu all pole (pilt: Anne soovik)

Kõik 2. astmest osavõtjad (pilt: Anne Soovik)

Agility võistlus, 11.06.11

2011-06-12T20:35:00.000+03:00

Toimus järjekordne võistlus Pärnus. Kohtunikuks seekord hollandist pärit Willem Alexander Kelders, kes oli harjumatult suhtlemisaldis ja väga positiivne kuju (isegi päeva lõpupoole, kus enamus inimesi oleks vist juba päiksepiste kätte minestanud). Kõik tulemused SIIN.

Nagu juba selgeks sai oli VÄGA palav päev. Meie päev algas kell 5:30, sest kell 8:30 oli vaja olla võistluspaigal. Selline varajane start oli hea, sest poisid ei jõudnud kuumarabandust autos saada :D
Kuna sellel võistusel oli kavas A0-is 2 hüpperada siis olin muidugi Orriga ka platsis!

ORR
1. rada. Natuke juhtimist oli ka aga tore A0-le sobiv hüpperada. Orru kiirus polnud nüüd teab mis kihutamine aga mis peamine ta jooksis :). Vigu tuli 2: mõlemad tõrked. Esimene tõrge tuli, sest ta keeras tunnelis otsa ringi ja tuli tagasi. See oli puhtalt selle pärast, et ma vatrasin muudkui tunnel, tunnel... ma oleks pidanud tasa olema. Teine tõrge tuli, kui ta jooksis hüpetakistusest mööda, parandasin ja läksime edasi. Kokku viga -10, ajaviga 0 ja kiiruseks 3,29 m/sek. Selle jooksu arvestuses 3. koht.

2.rada. Nagu ka kohtunik ütles siis selline hea jooksurada. Orrul oli hoog kiirem aga samas vahtis ta ka rohkem ringi. Võetud kaared olid metsikult suured, sest ta lihtalt vaatas, mis ümber toimub. Aegluubis videolt vaadatuna paljastus ka põhjus, miks ta raja keskel tunnelist tulle hüppele ei läinud - käsu andmise hetkel pööras ta pea seljataha ja vaatas mööduvat koera, s.t. unustas kõik muu. Ja siis läks 10 sekundit!, et sellest tõkkest üle saada. Raja lõpus oli veel üks probleemne koht, mida ma arvasin, et nii võib juhtuda aga ikka juhtisin valelt poolt. Orr lendas tunnelist välja ja otse minu eest läbi ja see juhtimisvõte vussi läkski. Aga muidu oli kiirus suurem kui esimesel rajal. Niiet ma olen rahul :) Kahe raja peale kokku 6. koht.
Videod (esimesest rajast sai kahjuks ainult paar esimest sekundit filmile, siis kõnges fotoka aku ja edasi tuli radu filmida fotokaga):

GLENN
1. rada. Üsna keerukas. Esimesele tõkkele minnes hüppas Glenn kohe latti täiega sisse. Sellest tulenevalt oli tal väheamlt 3 järgmist takistust väga ettevaatlikud ja aeglased. Teine viga tuli slaalomisse sisenemisel. Kusjuures rada õppides harjutasin just spetsiaalselt seda kohta, sest arvasin, et siin võin Glenni valesti slaalomisse juhtida. Ja see kartus sai teoks. Järgmine koperdus sai teoks raja lõpus - ka seda kohta õppisin eriti hoolega - ikka jutus see, et unustasin õieti juhtida. Piinlik on küll aga olin ka päiksepiste äärel :( Selle osa sai ajakaotusega aga vigadeta parandatud. Vigu rajalt -10 ja ajaviga päris koralik: 10,62 sek. See teeb kiiruseks 2,63 m/sek ja 4. koht.

No aru ma ei mõista mis selle koera peas toimub, kes NII kaugelt hüppab.
See pulk muidgi mõista kukkus (2. raja -5)

2. rada. Oli vist lihtsam. Aga suutsin ikka ise juhtimisega vussi keerata: vahetasin liiga palju kätt ja seega tekkis olukord, kus pidin nö tagant lõikama. See võte teadupärast ei tööta meil Glenniga. Niisiis koperdasime. Ülejäänud rada pingutasin oma pehmeks keenud ajusid ja suutsin enam vähem juhtoda koera ka. Kokku -5 (pulk kukkus) ja ajaviga 3,13 sek. Kiirus 3,03 m/sek (rohkem oleks vist Glennilt ka palju palutud - ta ei ole kohe üldse mitte suve"inimene"). Sellega selle jooksu 3. koht.
Olen Glenniga joostes hakanud jälle palju "rääkima", kuna Orruga joostes muudkui ütlen hopp ja hopp siis see on nüüd külge hakanud ka Glenniga joostes - peab tagasi harjutama.
Videod (kvaliteet on küll selline nagu ta on aga miskit pole parata):

Agility trenn, 08.06.11

2011-06-08T23:43:00.001+03:00

Trenne teeme iga ilmaga - koerapiinaja nagu ma olen :) Kõik pildid SIIN!
Orru slaalom:

Kiige õppimine edeneb:

Orru hüpe:

Võrdluseks siia kohe ka Glenni hüpe:

Maandub enne tõkkele jõudmist:

Glenni mõjutab kuumus eriti - ta ei jõua ennast üldse liigutada. Laupäevane võistlus hirmutab natuke, sest ajakava näitab, et Glenni rajad algavad alles 13.20 - kõige kuumemal ajal. Kohale aga peame minema juba enne 9 - Orru võistleb ka. Seega saab Glenn korralikult veel enne küpseda. Mul on küll üks kaval mõte aga ei tea kas see Glenni aitab ka...eks näis :P