Skip to main content

Seiklused mere ääres

Pärast agilitymeistrite välja selgitamist läksime otsima mõnusat kohta, kus poisid saaks jalutada ja  merd nautida. Sellise koha me ka leidsime. 
Glenn oli kohe poolest kerest vees ja mõnules:

Glennile pole vist keegi öelnud, et raputamisest pole suurt tolku kui ise veel vees oled :)
Orru tahtis aga nuuskida, tema suplusest nii vaimustunud polnud...
...talle piisas jalgupidi vees solberdamisest (nagu ka Glennile tema eas): 
Pärast olid ilusad värsked poisid:
Enne äraminekut tahtsin veel tagasiteel oleva sopikese äärest jalutada - mis osutus aasta halvimaks mõtteks. See sopike sisaldas seisvat vett - niikui poisid vette sumasid, mattis hinge vänge hais. 
Ja nagu veel sellest küllalt polnud sumasid nad veest läbi heinte ja hankisid endale külge mustmiljon väikest takjapallikest. Ja lisaks olin ma enne jalutuskäiku andnud jalatsid Raido kätte, kes jalutas vankriga eemal teel (noh, et oleks mõnus jalgadega vees sulistada), kuna ma aga sinna haisvasse vette ei tahtnud minna siis tuli kaldal jalutada aga see kujunes õuduste kadalipuks, sest iga väike kivi oli kui naeltega palistatud klaasikild.. siis ma vaevu vaevu komberdasingi seal haisu sees :)
Saanud jalatsid jalga ja haisu käest ära pidime tagasi puhta vee poole suunduma, et poistelt muda ja sellega ka hais maha saada. Kahjuks mustmiljon takjapalli jäävad väljakammimist ootama.

Comments